Päevaintervjuu: Kristjan laulis majandile traktori

Gunnar loho käib koos oma naise Anéga mööda Eestimaad rahvast karaoketamas. Kuid kunagine tuntud bändimees pole ka pilli nurka visanud, astudes isegi nädalalõpul üles. Foto: Margus Ott

Muusikaärimees Gunnar Loho, keda Virumaa rahvas mäletab omaaegse kuulsa bändi Kristjan liidrina ja laiem avalikkus mitme staari ülesupitajana, tuuritab nüüd koos oma kaasa Anéga mööda Eestit ja korraldab kõrtsides karaoke laulmist. Virumaa Teatajale meenutab ta Kristjani kaugeid aegu.

Staarivabrikandina olete päris hästi ree peale saanud, aga kas bändimehe leib oli magus ka stagnaajal?

Näiteks Viru kolhoosis sain ma selle töö eest 180 rubla kuupalka pluss 30 protsenti kuupreemiat. Tollane kolhoosiesimees Toomas Varek moodustas bändist sellise põllutööbrigaadi, mina olin brigadir, Raivo Narits oli kunstiline juht. Pidasime seina peal tabelit, et mitu tundi põllul ehk laval oldud.

Olite tehtud poisid.

Kord saatis Varek meid ATK pearaamatupidaja juubelile. Mängisime ära, saime igaüks kümme rubla, aga kolhoos sai selle eest traktori K-700 ostuloa.

Kui oli vaja Tallinnas käia, siis esimees andis mõnikord oma Volga koos autojuhiga. Varek ise oli ka tegija poiss - ikka esimene ja viimane tantsupõrandal.

Kuidas te oma bändiga üldse Haljalasse jõudsite, alustasite ju Vinnist?

Ma olin Kohtla-Järve rajooni kultuurimaja kunstiline juht, kuid 1976. aasta lõpus kolisin Vinni, kus asutasime bändi, mille esimene kontsert oli 1. jaanuaril Muuga tuulikus.

Istusime pärast ümber laua – mina, Nurmiste Ivar, Siim Raadik, tema vend Tõnu ja Hans Lõo. Mõtlesime, et bändil on nime vaja, et paneme ilusa poisslapse nime - siis Tõnu Raadik pakkuski Kristjanit. Kusjuures Tõnut ei tahetud alguses tuulikusse sissegi lasta, sest tal olid vildid jalas.

Vinni majandi juht Heino Kallaste suhtus bänditegemisse väga hästi, kuid naisevõtu tõttu suundusin Viru-Nigulasse ja võtsin bändi sinna kaasa. Mul oli juba tol ajal oma võimendus ja värgid. Siis olime sõltumatud klubidest ja teenisime selle tehnika pealt. Aga Haljala pakkus siiski veel paremaid võimalusi ja liikusime sinna edasi.

Kuidas te lahkusite?

Narits tõmmati Radarisse, tema asemel tulnud muusikuga läksime tülli, tekkis usalduskriis ja ma läksin 1985. aastal minema. Pärast kutsuti mind küll tagasi, aga mul olid juba oma asjad ja bänd läks laiali.

Pärast seda hakkasite levistaare valmistama: Hovery-Covery, Mari-Liis, N-Euro.

Hovery-Coveryga startisin. See oli suur juhus, sest süsteem muutus minu mõttemallidele vastavalt ja olin kohe esimesena ree peal. See oli 1994. aastal. See oli mega papp, mis sealt tuli. Kui sa ikka müüd 18 000 kassetti ja selle aja kohta isegi 1000 plaati oli väga hea tulemus.

Staarivabrikuid on Eestis väga palju. Teie olete praegu sellest kõrval.

Ma praegu ei punnita, niigi on üleküllus. Üks projekt on, aga sellest on veel vara rääkida.

Üldiselt saavad need staarid kriitikaga vastu pead vasakult ja paremalt. Nii teiegi omad.

Ma ju tean väga hästi meedia ja agentuuride taustu, kes kellega käib. Minul on see omadus, et ma pole kunagi kellelegi kade, see võtab energia ära. Teine asi on see, et ma ei poe kunagi kellelegi p .e. Kui on diil, siis on diil, kui ei ole diili, siis ei ole diili. Ma ei hakka sellepärast kedagi kummardama, et keegi minust kirjutaks.

Teie olite kunagi ajakirjanduses päris kuum teema oma naisest Estinist lahutamise tõttu.

Kunagi see mind häiris, aga nüüd on nahk paksuks tehtud. Las hauguvad. Seda skandaali välja tuues kasutati ajakirjandust lihtsalt samamoodi ära, nagu praegu see Pohlaku värk. Kui ma seda Aivar Pohlaku pihtimust lugesin, siis tulid pisarad silmi – nagu enda asja loed, asi läks samamoodi julmalt. Aga mina ei hakanud tollal teist poolt välja tooma.

Te korraldate nüüd karaoke laulmisi, ka Rakvere Berlini trahteris jookseb juba kolmas kuu igal nädalal. Kus te seda veel teete?

Valgas Voorimehe pubis teeme, Imaveres oleme teinud, nüüd käivitame Tabasalus. Meil on selline kokkulepe kõrtsipidajatega, kui kolme kuu jooksul end ei õigusta, siis läheme mujale edasi, aga seni on igal pool vähemalt kolm kuud vastu pidanud. Valgas on näiteks kuues kuu ja lõppu ei paista, seal on lausa selline klubiline vorm tekkinud. Kaua siin Rakveres läheb, seda veel ei tea, huvilisi praegu jätkub.

Rakveres tehakse karaoket õige mitmes kõrtsis. Üldse on see viimastel aastatel Eestis tuurid üles võtnud. Huvitav, miks?

Ilmselt inimesed on vabanenud kompleksidest, on mingi barjääri ületanud. Samas pole see tavaline kõrtsiseltskond, aga kõrtsile annab justkui ühe nädalalõpu päeva juurde.

Meie eripära on see, et meil tulevad lood otse arvutist ning nõnda ei teki vahesid ja publikul tekib suurem hasart. Kord lasime siin Berlini trahteris 72 lugu järjest.

Te elate juba aastaid Viljandis, kuid lisaks karaokele käite ise ka mööda Eestit pilli mängimas. Kas selline ringisõitmine väsitav pole?

Eesti on ju nii väike, et ei jõua kingapaelugi kinni, kui juba kohal oled.