Julge ja sirge kirjanik

Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna esimene laureaat Rudolf Sirge andis oma auhinna forellikasvatuse loomise hambarahaks. Möödunud aasta 30. detsembril tähistasid kirjaniku 100. sünniaastapäeva kirjandusõhtud ja näitused raamatukogudes.

Rudolf Sirge pärines lihtrahva hulgast. Kümnenda eluaastani kasvas ta vabrikulapsena, sest pere rändas tööotsingutel koos saekaatriga paigast paika. Erinevad vabrikukohad, uued inimesed. Vabrikumeeste seltsis käis tulevane kirjanik Lõuna-Eesti ilusates paikades ka esimestel kala- ja jahiretkedel. Kalameheks ja rahvameheks jäi ta elu lõpuni. Ta suri kalaretkelt tulles, 1970. aasta suvel.

1965. aastal sai Rudolf Sirge romaani “Maa ja rahvas” eest esimese Vilde nimelise kirjanduspreemia. Kalamehe hingega kirjanik jättis preemiaraha ehitatava forellikasvanduse hambarahaks.

Ajastu valik

Vaese mehe minevikuga ja hea suhtlejana oli Rudolf Sirge tollevärvilises Eestis sobiv ka riiklikke asju ajama: sekretärina kirjanike liidus, kultuurikomisjoni esimehena ministrite nõukogus, toimetajana ajakirjas Looming. Rääkimata 30 000-liikmelise kalasportlaste seltskonna juhtimisest.

Ta olevat olnud otsekohene, loogiline ning mõjuva ütlemisega. Nimigi selline, kuigi perekonnanime saanud Sirgete suguvõsa sellest, et kunagi vedanud säga õngitseva vana-vanaisa Emajõe suudmelt koos paadiga sirgelt Peipsile.

Kord arutatud ministrite nõukogus, kas eraldada raha Võru kino või Võrtsjärve limnoloogiajaama ehitamiseks. Esimesest said kõik aru, kuid limnoloogia

Kaalukeeleks saanudki taas Sirge. Tänu tollele kaugele otsusele said meie järveuurijad mullu detsembris pidada oma asutuse väärikat, 50-aastast sünnipäeva. Tänaseks on meie järved hästi uuritud ja neist ilmunud palju monograafiaid, mille pärast isegi rikkad Põhjamaad meid kadestavad.

Sirge 70. sünniaastapäevaks paigaldati 1974. aastal Aravuse forellimajandisse kirjanikust kalamehele mälestusmärk - maakivil bareljeef. Samba avamine oli tähelepanuväärne kultuurisündmus: kohale oli tulnud palju raamatusõpru, mängis majandi puhkpilliorkester, jahilossis pakuti kalasuppi, perenaised olid rahvariietes.

Selleks päevaks ilmus mälestustekogumik “Rudolf Sirgega kalavetel”. Autogramme andsid kultuuritegelastest kalamehed, kogumiku koostajad. Kohal olid mälestusmärgi autor, skulptor August Vomm ja Virumaa kultuuriajakirjanik Ott Kool.

Tänaseks on tänu sellele kivile Aravusel käinud “pool kirjanike liitu”.

Uued ajad, uued värvid

Taasiseseisvunud Eestis hakati ennast defineerima, koguni enda tegusid ilustama. Et me ikka väga sinimustvalged paistaksime, kiputi ka senielanute elulugude kallale.

Kirjanikest said kõige rohkem tuuseldada Sirge ja Smuul. Kuigi viimane neist on meile jätnud mõtte, et Eesti kirjanikud on nagu kartul - parim osa on mulla all.

Nüüd on tuuseldamisega vaiksemaks jäädud, sest argimured lisavad analüüsivõimet.

Kuidas Sirge julges?

Justkui mullaaluste õigustuseks ilmus 8. jaanuari ajalehes Postimees Rudolf Sirgest monograafia kirjutanud Ülo Tontsi rabav meenutus 1964. aasta 30. detsembri kirjandusõhtult kirjanike maja musta laega saalist, kui seal tähistati Sirge 60. sünnipäeva:

“Nimelt esitasid Draamateatri näitlejad “elava pildina” “Maa ja rahva” kulminatsiooni – ööl vastu 14. juunit 1941 Logina talus toimuva küüditamisstseeni (romaani teise osa 10. peatükk). Logina peremees Peeter Torma seadis küüditajate jõu-õigusele vastu talupoja moraalse õiguse, mille aluseks läbi põlvkondade kestnud töösuhe maaga. Lugejatena teadsid seda teksti tollal kõik.

Ootamatult oldi aga tugevas teatriväljas, teistega koos, kus sõnad ja mõtted paljukordselt võimenduvad. Nõukogude võim oli avalikult süüpingis ja kohtulaua ees.

Ei mäleta, kes parteid ja võimu esindavatest ametnikest kohal olid. Kindlalt on mälus ainult Aleksei Müürisepp, tollane Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, kes oli tulnud juubilarile mingit riiklikku tunnustust tooma.

Mõtte “Maa ja rahva” instseneerimisest oli võim aegsasti ja pikemata keelu alla pannud. Mispärast ja kuidas äkki niisugune järeleandmine, lubamatuks kuulutatu lubamine? Seesama küsimus tuleb õieti esitada “Maa ja rahva” trükkilubamise kohta ning miks mitte juba ka kirjutamise kohta. Kuidas Sirge julges?

Pärast Stalini surma toimus eesti kultuuris palju niisugust, mis kinnitas ja üha kinnitab, et me ei olnud unustanud, et iseseisvusaeg ja rahvustunne inimeste teadvuses jõudsasti edasi elasid.”

Ilme Post