Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2502463t1h6976.jpg)
Livu veepark Lätis on eestimaalasele küll kauge kant, aga liutorudega veemaailm, mida seal pakutakse, tasub tutvumist ja äraproovimist. Eriti lastega peredel.
Võib ju teha ühel päeval aastas nii, et sätid mobiili laulma hommikul kella viieks. Ennast ja oma uudishimu kirudes kobid siis kuidagiviisi voodist välja, paha tuju läheb pisitasa üle.
Mõtled, et just niimoodi võitlevad unega nelikümmend reisikaaslastki, kes keset krõbedat talve võtnud nõuks sõita Bremmer Grupi vahendusel proovima üht mõnupaika - lõunanaabrite lätlaste suvituslinna Jurmalasse rajatud Põhja-Euroopa suurimat Livu veeparki.
Varakult teele
Neljasajakilomeetrise teekonna edenedes on põnev bussiaknast silmata, kuidas Eestimaa ärkab, kuidas ööst saab hommik, kus magatakse sel laupäevahommikul kauem ja kus hoolimata puhkepäevast juba enne seitset on tuli üles võetud.
Nägemata ei jää ka üle välja lippav rebaseniru, kes mürina peale peatub ja julgelt bussi poole piidleb. Ühe jupi teest, üsna Pärnu ligidal, sõidame piimvalge uduloori sees. Keset talve, uskumatu!
Pärnus teeb reisibuss peatuse. Need, kel kodus kiireks läks, saavad hubases Tarapita söögikohas võtta rahulikult tassikese hommikukohvi. See on kange ja maitseb oivaliselt.
Lätimaale jõudes jääb paremal pool maanteed pikalt-pikalt saatma Läänemeri oma männimetsase rannaga, mis lumekihi all. Aga mitte miski ei takista kujutlemast, kuidas rannariba näeb välja suvel, kui päike sirab taevas ja liiv on kuum ja kuldne.
Läti pealinnast vuhiseme läbi, Jurmala oma akvapargiga asub Riiast 17 kilomeetri kaugusel. Reisijuht räägib, et Jurmala kui suvituspiirkond hakkas tuntust koguma pärast Vene-Prantsuse sõda 1812 - 1814 aastal, kui vene ohvitserid siia suveks puhkama ja tervist kosutama sõitsid. Nüüd on linnake tänu aasta ringi tegutsevale veepargile taas paljude võõramaalaste, eriti lastega perede reisisihiks. Ühtekokku mahutab veekeskus päevas 4500 inimest.
Üksteist latti Läti raha kassas välja käinud, saab igaüks piletina vastu käekella meenutava käepaela ning õiguse lustida veepargi mis tahes tsoonis ühtejutti neli tundi. Käekell-pael on elektrooniline, aitab omanikul väravast läbi minna ning lukustada ja avada tillukest kappi, mille saab tohutu suures riietusruumis valida oma suva järgi.
Valida võib värvitoonist ja paremini meelde jäävast numbrikombinatsioonist lähtudes. Kes oma kapi asupaiga unustab, sel tuleb aega nõudvaid sekeldusi.
Torm tõmbab ligi
Kell randmel, ihu puhtaks pestud ja supelriided üll võibki koos tuhandete omasugustega minna avastama veemaailma, mis laiub mitmel korrusel ja pakub atraktsioone igale maitsele.
Lastele mõeldud tsoonis, mida mõnuga naudivad täiskasvanudki, vonkleb kiirevooluline Orinoko jõgi. Võid võtta kollase kummirõnga ning sellel kaksiratsa istudes või kõhuli lebades või rõngast läbi pugedes lasta ennast voolul kaasa viia, teel juhtub nii mõndagi. Nendele, kes Livus ujumispaika otsivad, on jõgi ka ainuke võimalus pisut kroolida.
Eriliseks magnetiks laste tsoonis on mereröövlilaev, mis iga natukese aja tagant oma hiigelsuurt veekahurit suplejate peale tühjendab. Närvikõdi ootel seisab seal alati salgake neid, keda see sahmakas kaela sadanud vett erutusest kiljuma paneb.
Palmiline paradiisirand “Kariibi merega” üllatab Rakverest tulnuid tuttavliku kumera klaassein-aknareaga. Täpselt nagu spordihalli fuajee, nii palju avarust, nii palju õhku! Klaasseina ees rannaribal seisavad lamamistoolid, vees sulistamisest väsinuna saab seal veidi hinge tõmmata, vaadata, kuidas vesi randa loksub. Pead teisale pöörates aga näha, kuidas lumehelbed vastu akent langevad.
Igal täistunnil läheb muidu nii tüüne “Kariibi meri” marru – ühtäkki ilmunud torm paneb vee mäslema. Siis tormavad kõik, kellele lainetes hulpimine lõbu pakub, paradiisiranda.
Tormisel merel võib üritada ujumist või lainetega koos üles-alla hüpelda. Midagi hirmsat juhtuda ei saa, sest oranzhis särgis valvuripiiga või -poiss, neid on veepargis igal sammul, hoiab hullajatel valvsalt silma peal.
Kohe paradiisiranna kõrval on keset veteavarust avatud mõnus baar neile, keda nälg näpistama hakkab. Baarilett on vaid pisut veepinnast kõrgemal, baaripukid tuleb üles leida käsikaudu, need on vee all.
Riidekappi jäänud rahakoti järele pole mõtet kiirustada, maksta saab käekell-paelaga, mis ostu fikseerib. Tehing “pärisrahaga” toimub pärast veelõbude nautimist. Pääslas. Mugav ja tänapäevane lahendus, kas pole see lätlastel hästi välja mõeldud.
Baaribasseinist pääsevad teravate elamuste otsijad sooja veega täidetud vabaõhubasseini. Et peanupp-pakase-käes-ujumine tõbe kaasa ei tooks, on sealsamas tsoonis kaks erineva kangusega soome sauna. Ja aurusaunad. Ja mullivann ja solaarium.
Tornado Lasens kutsub
Veepargis käimine poleks aga miskit väärt, kui ei prooviks torude tsoonis kas või kordki ära, mis tunne kõhu alt läbi käib, kui kihutad kummirõngal üksi või kaksi mööda kinniseid ja käänulisi liutorusid.
Livu veepargis on torusid mitut värvi, aga üks – sini-valge, Tornado Lasens nimeks, olevat ainuke Euroopas. Need, kes seda keeristormiga torusõitu pelgavad, võivad kõige kõrgemalt korruselt alla vaadates osa saada julgemate sõidust.
Üks jupike trassil on lahtine ja nii vupsavad sõitjad kinnisest torust hooga tulles ühel hetkel hopsti! ja valju huilgamise saatel päevavalguse kätte. Ning hakkavad siis trehtrit meenutavas kaldseintega “anumas” tiirutama, kuni hoog raugeb ja vesi sõiduki taas torusügavikku neelab. Rännakut lõpetama. Adrenaliin pääseb valla kõrvalt vaadateski, mis siis ise sõitmisest rääkida. Aga proovimata see “tornaado” sedapuhku jääb. Järgmiseks korraks, sest muljed lõunanaabrite akvapargist on nii head, et tasub pikk sõit ehk veel üks kord ette võtta.
Seda enam, et Livus käimise teele, Riia äärelinna, jääb veel üks mõnus kogupere söögi- ja meelelahutuskoht - Lido keskus. Seal saab uiske laenutada ja tuledesäras uisuväljal tritsutada. Kui piisavalt aega varuda, jõuab Lidos teha mõlemat.