Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2502527t1h8d04.jpg)
Linda Tammerand on rida-realt lugenud läbi enamiku uudiseid, lugejakirju ja isegi kuulutusi, mis Lääne-Viru maakonnalehes umbes neljakümneaastase perioodi ajal ilmusid. Mitte, et ta fanaatiline kirjasõna austaja oleks, kes kohalikku ajalehte pühakirjana loeb. Aga amet oli selline - laduja. Ja laduja peab teadma, mida ta tonnide kaupa tinasse valab.
Nooruslik rõõmsa näoga naine istub paberileht käes masina taga, mis oma kuue klahvireaga näeb välja nagu hiiglasuur kirjutusmasin. Tegelikult on see ladumismasin, mille taga töötas Linda Tammerand.
Säärane pilt ilmus teisipäeval, 18. novembril 1969 Eestimaa kommunistliku partei Rakvere rajoonikomitee ja Rakvere rajooni töörahva saadikute nõukogu häälekandjas Punane Täht, mille hind oli kaks kopikat.
Koltunud paberil seisab esimeses järjekorras hüüdlause “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, alles selle all on lehe päis, mis teatab, et tegemist on XXVI aastakäiguga. Nr 134 on erinumber, mis pühendatud tähtpäevale - 25 aastat Punase Tähe esimese numbri ilmumisest.
Meie Linda laob
Linda Tammerand mäletab, et sel puhul korraldati suur pidu. Ja leht on erinumber, kus räägitakse põllumajanduse eesrindlaste ja piimatoodangu suuruse asemel suures osas lehest endast ja selle tegijatest.
“Ladumismasin undab. Kõlks-kõlks-kõlks, kõlks-kõlks-kõlks ... kukuvad tähematriitsid magasinist. Vaevalt jõuab hoob laotud rea jaotusvõllile üle anda, kui valamiselt tuleb juba teine. Kiiresti-kiiresti kukuvad valatud tinaread üksteise kõrvale ja peagi on veerg täis.”
Nii räägib laduja Linda Tammeranna tööst artikkel pealkirjaga “Meie Linda”.
Autor Johannes Vaimets tõdeb, et ladujate oskusest ja kiirusest sõltub palju: Linda ladusat tööd on hea meel vaadata, leht saab õigeks ajaks laotud ja valmis ning toimetuserahvas saab õhtul koju minna.
Ka masina parandab Linda ise ära, võtab võtmed või kruvikeeraja ja ongi jälle korras, kirjutab Vaimets. Nüüd, rohkem kui 35 aastat hiljem, teeb Linda Tammerand täpsustuse, et kuigi väiksemad asjad sai ise tehtud, kutsuti suurema remondi jaoks siiski Kohtla-Järvelt mehaanik kohale. Kohtla-Järvelt seepärast, et seal asus trükikoda, kus vahepeal ka Punast Tähte trükiti.
25. sünnipäeva tähistanud Punane Täht oma esimest juubelit enam ei näinud, ajad muutusid enne. Aga leht on jäänud, ja kuni 1992. aastani ladus seda Linda Tammerand, kes pärast sõda 1946. aastal veidi üle 20 aasta vanusena Tartus raamatutrükikotta Noor-Eesti tööle läks ja seal välja õpetati.
1948. aastal kolis ta koos kooliõpetajast abikaasa Edgariga Väike-Maarjasse, oli seal paar aastat lapsega kodus ning seejärel sai 1951 tööd Väike-Maarja rajooni lehe Kommunismi Koit ladujana.
Kümmekond aastat hiljem Väike-Maarja rajoon likvideeriti ja alates 1962. aastast ladus Linda Tammerand Rakveres Laias tänavas kino kõrval asunud trükikojas (praegu asub selles majas kodutehnika pood) Rakvere rajooni ehk Lääne-Virumaa ajalehte, mis kandis järgemisi nime Punane Täht, Viru Sõna ja Virumaa Teataja.
Kui laduja Linda Tammerand elektrilise ladumismasina klahvile vajutas, kukkus vastava tähe vasest matriits ehk vorm magasinist ehk kastist alla ritta oma kohale. Kui veeru üks rida valmis, vajutas ta hoovale, mis rea minema saatis.
Valmis rida läks katlasuu ette, kust kuum tina voolas laotud tähereale. Tinakangid olid nagu kullakangid, millest sai pajas sulametall. Vormist tulid välja sõnad, mille templi põhimõttel paberile vajutatud jäljend ongi trükisõna.
Tähevormid läksid üles tagasi magasini, masin jagas nad matriitsi ülemises servas olevate sakkide järgi õigetesse kohtadesse tagasi. Oligi valmis. Ja siis toimus jälle sama uuesti. Ja uuesti ja uuesti, kuni kõigi lehekülgede tekst veergudesse laotud.
Nädalaga leht valmis
Linda Tammerand meenutas, et kui omal ajal Väike-Maarjas töötades oli elektrikatkestusi, juhtus vahel nii, et esmaspäeval hakati lehte tegema ja alles nädala lõpuks sai valmis. “Elekter tuli ja läks, aga tina läks külmaks ja kaks tundi võttis aega, et seda soojendada,” seletas Tammerand.
Aga ajalehega oli tuli takus kogu aeg, meenutas ta samuti. Mitte nagu raamatute ladumisel, millega oli rohkem aega.
Tammeranna näppude vahelt on läbi käinud kümneid tuhandeid lehekülgi. Tänasele arvutipõlvkonnale tundub vist uskumatult tüütu aja raiskamine, kuidas vanasti lehte tehti. Praegu valmib kogu leht arvutis ja läheb elektronpostiga trükikotta.
Siis kirjutas ajakirjanik loo käsitsi valmis. See läks masinkirjutaja kätte, kes kirjutas artikli ümber. Siis anti paberid üle ukse masinladuja kätte, kes teksti täht tähe haaval väikestest tähemärkidega vasetükkidest kokku ladus.
Siis tuli see rida rea haaval tinasse valada. Siis read ja veerud õigesti kokku laduda. Korrektuuri tarvis äratõmme teha - tinaread plekist pannile panna, trükivärviga üle tõmmata ja paber peale panna ning peale vajutada, et tekst paberile ilmuks. Kui midagi valesti läks, tähed välja koukida, kastist uued tähed võtta, vead parandada ja tekst uuesti tinasse valada. Kui leht oli toimetuse poolt valmis, luges seda veel tsensuur – GLAVLIT, tavaliselt parteikomitee propagandaosakonna juhataja. Siis tuli teha veel parandusi, kui ta millegagi rahul ei olnud. Alles siis, kui ta lõpuks kõigega nõus oli, võis leht trükki minna.
Vigu lipsas läbi siiski
Kuigi kontroll oli põhjalik, sattus vahel ikkagi vigu ka lehte. Edgar Tammerand teab kohe rääkida loo, kuidas Väike-Maarja päevil oli Kommunismi Koidu esiküljel mingi tähtpäeva puhul suur Stalini pilt ja luuletus. Luuletusse sattus aga fraasi “Suur Stalin juhib meid” asemel “Suur Stalin jubib meid” ja see läks läbi, sest kaldkirjas tekstis ei hakanud see väike vahe eriti silma.
Järgmisel päeval oli värske leht väga populaarne. Aga kui partei rajoonikomitee esimees seda hommikul luges, anti alarm, mis oli hullem kui tulekahju puhul. Tiraazh, mida polnud jõutud veel laiali vedada, koguti kokku. Ringlusse jäid vaid varakult üksikmüügist soetatud numbrid, mida keegi enam kätte ei saanud.
Ja lehe peatoimetaja võeti päevapealt kohalt maha. Ladujaga ei juhtunud aga midagi, isegi käskkirja ei saanud.
Pärast pensionile jäämist Linda Tammerand enam ladunud pole. Arvutiga pole ta tööd proovinudki, see on rohkem lapselaste asi. “Tea, kas ma oskaks ka enam laduda,” mõtiskles ta igatsustooniga hääles.
Edgar Tammerand aga trükitööga väga hästi kursis oleva mehena lisas, ega see lehetegemine vanasti tegelikult hirmus raske olnud, kuigi aega kulus rohkem. Et käesoleva lehe lugejatele asjast vale muljet ei jääks.