Tervis: Reumaatilised haigused sagenevad laste seas

Trepist üles minnes tuleb Erle Kaljapulgal (vasakul) valutavate liigeste pärast peatusi teha, abiks on ema Signe. Erle jaoks on lahenduseks vaid ülikallid bioloogilised ravimid.

FOTO: virumaateataja.ee

Reumaatilised liigesehaigused ei ole üksnes vanainimeste haigused, neid põeb ka 0,1 - 0,3% lastest.

Reumaatilistest ehk sidekoe haigustest põevad lapsed kõige sagedamini lapseea kroonilist liigesepõletikku ehk juveniilset idiopaatilist artriiti.

Igal aastal haigestub Eestis sellesse tõvesse umbes sada last. Neljandikul haigetest kujuneb juba lapseeas puue - liigeste funktsiooni häire, deformatsioonid ja liigesjäikus.

Põhjus sageli teadmata

Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku lastehaiguste resident doktor Chris Pruunsild selgitab, et teatud roll on geneetilisel eelsoodumusel - lapse peres on varem olnud reumat, reumatoidartriiti ja psoriaasi, pärilikkus kandub sagedamini edasi naisliini pidi.

Kui vallandavad faktorid loovad soodsa pinnase, võib haigus avalduda. Nendeks vallandavateks faktoriteks on näiteks infektsioonid ja traumad.

“Kui laps saab kukkudes põlvetrauma, siis pärast paistetuse möödumist tekib mõne aja pärast samas liigeses põletik. Liigesepõletikud võivad tekkida ka konkreetsest bakterist, näiteks klamüüdiast või puugilt saadud borreeliast või viirusest - need on reaktiivsed artriidid. Kroonilise liigesepõletiku tekkepõhjust teada ei ole,” rääkis dr Pruunsild.

Varane agressiivne ravi

Kõige sagedamini jäävad lapsed kroonilisse liigesepõletikku väikelapse- ja puberteedieas. “Väikelastel - tavaliselt tüdrukutel - algab see haigus enamasti ägedalt. Klassikaline näide on see, et lapsel on hommikul ärgates üks liiges turses, enamasti põlv. Lisanduda võivad veel teisedki liigesed.

Suurematel lastel võib haigus alata vähem ägedalt või koguni hiilivalt, mistõttu need lapsed võivad oma vaevustega harjuda ja ei pruugi alati kohe arsti juurde pöörduda, vaid alles siis, kui liigeste väliskuju on juba muutunud või on kujunenud deformatsioonid. Liigeste hommikune kangus on kroonilisele artriidile iseloomulik tunnus,” rääkis dr Pruunsild.

Kui lapsel on diagnoositud krooniline liigesepõletik, alustatakse varase agressiivse raviga, mis mõjub immuunsüsteemile.

Dr Pruunsild selgitab, et tavalised põletikuvastased ravimid (ibuprofeen, diklofenak) küll vähendavad põletiku tunnuseid, kuid ei ravi haigust välja.

Päris välja ravida ei ole seda haigust võimalik, liigesepõletik annab vahepeal vaikeolekuperioode, kuid teatud aja jooksul võib ta taas ägeneda. Arstide eesmärk on neid vaikeolekuperioode pikendada, et laps saaks normaalselt kasvada ja areneda.

“Selleks kasutatakse baasravimeid, millest tuntumad on plakveniil ja metotreksaat. On lapsi, kes ka neist ravimitest ja hormoonsüstidest liigestesse abi ei saa.

Kui tulemust ei anna baasravimite maksimaalsed lastele lubatud doosid ja ka operatsioon, kus haige liigesekelme eemaldatakse, tuleb kõne alla immuunsüsteemile praegu kõige tugevam teadaolev põletikuprotsessi maha suruv ravi - bioloogiline ravi,” rääkis dr Pruunsild.

Bioloogiline ravim

Bioloogiline ravi toimib samuti immuunsüsteemi, surudes maha põletikuprotsessi tekkes olulised mehhanismid varasemas etapis kui baasravi.

Eestis on paarkümmend last, kelle põletikuprotsessi näitajad on pidevalt kõrged ja kes vajaksid bioloogilist ravimit, sest teiste ravimite maksimumdoosid efekti ei anna ja põletik levib teistesse liigestesse edasi.

Bioloogiline ravim on aga väga kallis - aastane ravi väiksemale lapsele maksab 80 000 krooni - ja lapsevanemad seda enamasti osta ei jaksa.

Hiljuti lõppes Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi Erle-kampaania, kus koguti annetusi 9-aastasele Erlele, kes haigestus kaheaastaselt ja on saanud seni seitset tugevatoimelist ravimit, samuti on talle tehtud neli operatsiooni, aga see kõik oli jäänud efektita.

Ainuke lahendus oli bioloogiline ravim, Eestis praegu kättesaadav on neist remicade. Kampaania kogus aga nõnda palju vahendeid, et ravimit saab osta kolmele lapsele.

Lapseea kroonilise liigesepõletiku puhul võivad lastel kujuneda liigeste deformatsioonid ja jäikus.

“Ravi juures on tähtis olla füüsiliselt aktiivne. Head teevad ujumine ja jalgrattasõit, vältida tuleks traumasid, põrutusi - võrk- ja korvpalli, kõrgus- ja kaugushüpet. Kindlasti ei maksa haiguse ja murega jääda üksi, vaid otsida kontakti. Eestis on olemas selleks Tartus Reumahaigete Laste ja Noorte Ühing, kes korraldab liigesepõletikuga laste peredele laagreid,” soovitas dr Pruunsild.

    Tagasi üles