Plaat: Riho Sibul “Must”

Kes teavad Sibulat ainult kultusbändide Propeller ja Ultima Thule kitarristina, ütlen, et soolo-Sibul on hoopis midagi muud. Üldistatult kuuluvad “Must” ja ta ülejäänud albumid – “Jahe sinine” ning “Poeet külmetab klaasmäel” – instrumentaaljätsu ja -roki valda. Siin-seal laulutab kähedahäälne Sibul peale oma kitarri ka iseennast (küll eriti mitte “Mustal”) ja kõike seda saadab tavatuse atmosfäär.

Kui “Poeedi” kaas oli külmvalge ja tema järeltulija hiilis jahedas sinises, siis seekord on plaat mullavärvi. Ja maapinda, põrmu, on see plaat sügavalt juuritud: “Musta” on autor nimelt pühendanud oma lahkunud lähedastele ja sõpradele.

See on kummastav, kuid kaunis plaat, otsekui järv, mille põhja aerutaja ei näe. Pealtkuulda minimalistlik helikeel peidab paljut. Tihti leiad ennast tundmuses: ma kuulan, kuid kas kuulen? Triivivad unistuslikud akordsaated ja müstilised võnkuvad, vibreerivad, tiksuvad või trummeldavad helid, Sibula kitarripilotaaži maagia, loovad rikka ja mitmekülgse keskkonna.

Kriipiv “Must 2” balansseerib müra ja ilu vahepeal. Pulseerivale taustakäigule pealemängitud variatsioonide rägastik on otsekui läbilõige inimhinges tormavatest impulssidest.

Mitmes palas on üks kõlakomponente kauge loitsiv rahvalaul. See annab albumile ürgset igavikulist aimdust: meenutab minevikku, paneb mõtlema oleviku peale. Kus on mu juured? Kes ja kus olen mina sellel aegteljel möödanikust tulevasse?

Albumi seitsmes pala kuulutab walesi luuletaja Dylan Thomase suu läbi: “Death shall have no dominon.” Surm ei ole ülim jõud. Ehk ei tähendagi lahkumine sellest elust ühest lõppu meie eksistentsile. Võib-olla jõuavad me hinged taas esiisade ja –emade juurde, saades üheks sellesama musta mulla ja sinise taevaga? “Must” pakub sellisteks kaugelennulisteks mõlgutusteks viljaka pinnase, kuigi Sibula muusika ei suru ennast peale. Vastupidi, omasoodu kulgemine annab sellele erilise vabaduse.

“Kui rinna peale risti paned käed, siis vaimusilmas väga selgelt näed, et sõbrad, kes on lahkund liiga vara, veel seisavad su kõrval, nagu mäed...” laulab Sibul. Ja rohkem polegi vaja, muusik on avanud oma hinge ja ta muusika öelnud enam kui tuhat sõna.

Kalle Paas