Samal ajal, kui vaieldakse moodsate tuulegeneraatorite vajalikkuse ja tasuvuse üle, laguneb Eestimaal sadu vanu tuulikuid, millest paljud siiski uues rollis elule ärkamas.
Igavene võitlus tuuleveskitega pole lõppenud Virumaalgi
11. juuni 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka Lääne-Virumaal jääb küla- ja maanteede äärde kunagiste tuuleveskite varemeid, neid jagub paar tükki Rakvere linnagi.
Paljud neist lagunevatest müüridest on eravalduses või kuuluvad kohalikule omavalitsusele, ent suurem osa seisab tühjalt tuule ja vihma peksta. On selge, et investeeringuteks napib raha, kuid tihti küsib mööduja, kas kinnisvara arendamise buumis jõuab renoveerimise järg ka tuuleveskiteni.
Heaks näiteks tuuliku kasutamise võimalikkusest on legendaarse minevikuga Muuga tuulik, milles peatselt jälle trahter eluvaimu sisse saab. Plaanid on suured ka Rakvere vallimäel kõrguva veskiga, samuti ootab uuendamist ja turistidele vaatamist pakkuv Vihula veski, mis kuulub valla käsutusse.
Esimesed veskid, vesiveskid, ehitati Eestis juba XIII sajandil. XIV sajandist on teateid esimeste tuuleveskite kohta, mis olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Tuulikud asusid põhiliselt tuulerikkal läänerannikul ja saartel, seda justkui talu osadena, mujal oli vilja jahvatamine siiski mõisate monopol.
Alates XVIII sajandi lõpust said eriti populaarseks Hollandi tüüpi tuulikud, mida hakkasid ehitama mõisad. XX sajandil laienes seda tüüpi tuulikute ehitus ka talupoegade seas, kuid juba 1930-ndatel lõpetas enamik tuulest sõltuvaid veskeid töö, jäädes konkureerimisvõimelt alla auru- ja mootorveskitele. Väikestele pukktuulikutele sai aga saatuslikuks nõukogude aja sundkollektiviseerimine.
Rakvere linna on aegade jooksul ilmestanud ühtekokku seitse tuulikut, neist kaks Hollandi tüüpi kivituulikut ja viis puitehitist. Vesiveskeid olevat linnas olnud paar, kuid need lõpetasid tegutsemise juba ülemöödunud sajandi alguses. Linna piirist väljas seisis aga juba Põhjasõja aegu mõisa alla kuuluv tuulik praeguse Lennuki tänava piirkonnas, vana lennujaama aladel, olles ühtlasi vanim tuulik linna ümbruses. “Lendurid rääkinud, et vana tuulik oli neile veetorniks,” meenutas Rakvere ajaloouurija Odette Kirss.
Kirsi sõnul tegutsesid möldrid Rakvere linnas juba XVIII sajandist. Esimese tuuliku linna vallimäele rajas jõukas mölder Jakob Strandmann. Ehitusega kuigi libedalt ei läinud: ette heideti liiga kõrget tõusu, mis võis hobused perutama panna. Loa sai mees mõjuka renteiülema Carl von Friderici sekkumisel 1797. aasta detsembris. Aasta pärast oligi veski valmis.
Üldse ilutses Kirsi sõnul vallimäel XIX sajandist XX sajandi alguseni kolm Hollandi tüüpi tuuleveskit. Omaniku järgi kutsutud Aaviku puitveski asus praeguse Tõusu tänava krundil nr 10 ja tegutses 1920-ndate aastateni, misjärel see lammutati. Teine puidust veski seisis Strandmanni veskist paremal pool, kuid lõpetas tegevuse ja kadus linnapildist juba XIX ja XX sajandi vahetusel. Mõlemad puidust tuuleveskid asusid mõisa maal, kuid olid kruntidena välja renditud.
Vallimäe veski seisab uhkelt püsti tänagi. 1843. aastani kuulus hoone Strandmannide perele, hiljem käis n-ö käest kätte. Ajavahemikus 1866-1936 oli omanikuks Jüri Laasberg, pärast seda olid veski viimased möldrid Hans ja Voldemar Sõnajalg ning Jüri Kriesenthal.
Teine tänaseni säilinud Rakvere tuulik asub Võidu tänavas. Esimesed märkmed sellest veskist pärinevad 1820. aastatest, mil tuulik kuulus Jacob Korthile. 1841-1883 kuulus veski Einbauli perekonnale, aastakümneid hiljem Jaan Rudenile ja seejärel Voldemar Holmile. 1925. aastast sai möldriks ja 1936. aastast omanikuks Voldemar Sõnajalg, kelle järgi tuulikut ka Sõnajala veskiks kutsuma hakati. 1926. aastal võeti maha tuuliku tiivad ja alustati jahvatamist naftamootoriga, 1939. aastast elektrimootoriga. Pärast Teist maailmasõda läks veski ETKVL Rakvere Tootmiskombinaadi valdusesse. Pärast viljajahvatamise lõpetamist on veski ruumid mitmel moel kasutust leidnud, olles näiteks laohoone, mõnda aega kingsepatöökoda ja kaupluski. Veel asunud Rakveres tuulikud, sedapuhku küll puutuulikud laadaplatsi ääres, näiteks Luukase veski, omanik Eduard Luukase järgi, praeguse Ly poe taga, samuti Mäe ja praeguses Viru tänavas.
Vallimäe tuulik saab endise kuju
Rakvere vallimäel kõrguv veski jahvatas 1928. aastani, 1936 omandas laguneva hoone linnavalitsus, kel oli kavas sinna koolide jaoks tähetorn rajada. 1957. aastal ehitas Rakvere metsamajand sinna metsatulekahjude vaatluspunkti ning 1972-1973 oli tuulik metsamajandi puhkemajaks, kus korraldati pidusid, peeti tähtpäevi.
Praegu kuulub hoone eraisikule, kes oma nime avalikustada ei soovi. Omaniku sõnul on plaanis taastada tuulik oma algsel kujul, millega taastub ka Vallimäe ja kogu linna silueti atraktiivne osa. Omanik lisas, et veski on ka oluline ajalooline tööstuspärand, mille taastamist peavad tähtsaks ja toetavad linn, sihtasutus Virumaa Muuseumid ja Rakvere Vanalinna Selts. Veski kui tööstuspärandi väärtuse haldamiseks ja taastamiseks on loodud sihtasutus, millel on teemakohased kontaktid Eestis, Saksamaal ja Prantsusmaal, selle sihtasutuse eesmärgiks on ajaloo-, kultuuri- ja tööstuspärandi säilitamine ning taastamine.
Siit ka üleskutse lugejaile, kel on veskiteemalisi materjale või mälestusi, kontakteeruda aadressil paju.veski@hot.ee või telefonil 3258028.
Vallimäel asunud tuulikud polnud linnas sugugi ainukesed. Praegusel Võidu 64-a asub senini teine linna kivituulik, mis nüüdseks maha müüdud. Ka siin jääb omanik kinnisvarabüroo soovil saladuseks. Praegu seisab veski vaatamata omanikuvahetusele siiski tühjalt.
Vaatamisväärsus Andjal ootab omanikku
Sõites Rakverest Kunda poole, jääb üsna Kunda külje alla vägev kivist veskihoone, mis nüüd varemetes seisab. Andja tuulik, mis algselt mõisale kuulunud, ehitati 1804. aastal. Esimese vabariigi aegu läks tuulik põllutööministeeriumile, kes hoone välja rentis. Veski oli juba 1920-ndatel üsna viletsas seisus, see lagunes ja müüdi lõpuks rentnikule, Juhan Raamile. Tuulik tunnistati töökõlbmatuks, selle varemed seisavad tänini nukralt lagunemas.
Praeguseks on Andja tuulik peremeheta vara ja kuulub Sõmeru vallale. Hoone juurde maad ei kuulu, vald veskiga suurt midagi ette ei võta, raha sellesse ei investeeri, arvatavasti müüakse see tulevikus mõnele äri- või muidumehele maha.
Vihula tuulik avaneb peatselt turistidele
Vihula mõisakompleksist eemal, väravapostidest eespool põlluserval, asub tuuleveski, mille ehitus algas arvatavasti XIX sajandi algusaastail. Esimese maailmasõja ajal hoone põletati ning tehti maatasa, hilisemad andmed kahjuks puuduvad, kuid teada on, et pärast sõda polnud veski töökorras.
Enne teist iseseisvumist, 1980-ndate lõpul, 90-ndate algul, renoveerisid tuuliku Tallinna näitlejad, kes vahetasid katuse ja tegid korda fassaadi, nüüdseks on tuulik saanud uue katuse, uksed-aknad ilusti ees, ja näeb armas välja. Kuigi veski seisab tühjalt ja sisse kedagi ohutuse pärast ei lasta, on tulevikus plaanis veski korda teha ja turistidele, külastajatele uudistamiseks avada.
Kavastu mõisa ja nn tuvitorni kompleksi ilustab samuti vana tuulik, millest ajaloo kohta andmed paraku puuduvad. Teada on nii palju, et arvatavasti pärinevad müürid XVI sajandist ja kuulub praeguseks Haljala vallale.
Torm viis aasperes tiiva
Kindlasti on nii mõnedki Tallinna-Narva maanteel sõitnud märganud Haljala ja Aaspere vahel põllu peal kena koonusekujulist puitkatuse ja ühe tiivikuga tuulikut. Ühe tiivaga seetõttu, et torm viinud teise lendu, ühe omaniku sõnul on plaanis tiib suve jooksul hoonele külge saada. Tuulik olevat nii-öelda tehistuuleveski, see tähendab ehitatud pidude ja koosviibimiste pidamiseks, mitte aga jahu jahvatamiseks.
Veski on kolmekorruseline, suure esiukse ja tagumise sissepääsuga. Üldilme on väga meeldiv, ei ole lagunemas ega seisa ka päris kasutult, uudistajaid lastakse ikka sisse, kui peremehed kodus on ning selleks loa annavad. Tuuliku minevikust omanik suurt öelda ei oska, ehitusaeg jääb arvatavasti XIX sajandisse.
Muuga tuulikust saab jälle kõrts
Laekvere vallas, Rakvere-Mustvee maantee ääres künka peal püüab pilku uhke valgeks krohvitud, puitkatusega koonusekujuline tuulik, mille kuulsus nõukogudeaegse trahterina pole tänaseni kustunud. Ühe praeguse rentniku sõnul avab trahter peagi uksed ning ootab suvilisi sisse kiikama ja kõhtu ning vaimu kosutama, sest trahter hakkab seal uues kvaliteedis taas tegutsema. See on Hollandi tüüpi kivist hoone, mis pärineb XIX sajandist. Ligi kolmkümmend viimast aastat on hoones tegutsenud restoran-trahter, mis peaaegu esimene ja ainulaadne Eestis.
Helen Uldrich