Virumaal toimus ühel ja samal päeval kaks palverännakut. Viru-Nigulasse kogunesid katoliiklased, Rakvere Jumalaema Sündimise kirikusse vene õigeusu palverändurid.
Palverändude päev päikeselisel Virumaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti luterlikus kultuuriruumis on palverännak midagi suhteliselt võõrast ja eestlasele mitteomast. Siiski, tänu viimasel ajal ülemaailmselt järjest jõulisemaks muutuvale oikumeenilisele liikumisele, mis eri usundeid omavahel lepitab ja lähendab, on palverändurid üles leidnud ka Eestimaa teed.
Õige vana komme
Viru-Nigula palverännak toimus sedakorda 2. juulil, nagu ikka on ajaliseks orientiiriks heinamaarjapäevale lähedane nädalavahetus. Ehkki osavõtjaid oodati kokku kuni kakssada, oli neid mõnevõrra rohkemgi.
“Alguse sai Viru-Nigula palverännak eelmise paavsti Johannes Paulus II ideest märkida 2000 aasta möödumist Jeesus Kristuse sünnist,” selgitab palverännaku sünnilugu Viru-Nigula koguduse diakon Tõnu Taremaa. Vatikan alustas paikade otsinguid, mis oleks seotud katoliku kiriku valitsemisajal peetud palverännakutega, valik langes Viru-Nigulas asuvale kunagisele Neitsi Maarja kabelile.
Neitsi Maarja kabelit peetakse Virumaa vanimaks kivist sakraalehitiseks, mis valmis oletatavasti Liivimaa Ordu ja venelaste vahel 1268. aastal peetud lahingu mälestuseks. Rännumees ja geograaf Adam Olearius, kes sattus Virumaale pärast laevaõnnetust 1635. aastal ning avaldas aastal 1645 oma maailmarändudest põhjaliku ülevaate, märgib, et samas paigas pidanud paganlikke teenistusi juba maarahvas, kes pühade ajal paljalt ja põlvili ümber tulevase kabelikünka riitusi korraldanud.
Väga julgelt üldistades võiks praeguste palverändurite eelkäijaid leida aegadest, mil ristikirik veel sündinud polnud.
Nüüdisaegne palverännak
Tänavune uueaegne palveränd oli juba kuues. Teist korda viis missat Viru-Nigulas läbi paavsti nuntsius Balti riikides peapiiskop Peter Stephan Zurbriggen, koos temaga juhtis teenistust isa Philippe Jourdain, kes on pärast XVI sajandil toimunud reformatsiooni alles teine katoliiklik piiskop.
Eesti Vabariigi umbes 6000 katoliiklikust koguduseliikmest viibis jumalateenistusel üle 200 inimese. Viru-Nigula kirik oli rahvast täis, usklikke oli kohale tulnud üle terve Eesti: Tallinnast, Tartust, Narvast. Kena kireva värvilaigu lisasid mustas valge ristiga peakattes Püha Brigita ordu õed ning ema Teresa vaateid järgivad eksootilise päritoluga nunnad oma valges sinise triibuääristusega hõlstis.
Protestantlikku kirikut kaunistas Tartu katoliku kirikust kohale toodud sügavsinises rüüs Neitsi Maarja kuju, võlvide all kajasid viisid, millele kogudus valjult ja kaunihäälselt kaasa laulis.
Hoolimata palavast suvepäevast valitses paksude müüridega kirikuhoones jahedus. Nood palverändurid, kes juba mitu korda Viru-Nigulas käinud, olid end mitme paksu kampsuni sisse pakkinud. Sellest hoolimata oli missa lõppedes põhiliseks küsimuseks, mida üksteisele esitati: “Oli ikka külm küll?” Ning lõunasöögil pärast missat vitsutati sooja suppi sama innukalt kui talvise suusamatka järel.
Õigeusu palveränd
Enamik Viru-Nigula palveränduritest peab säärast sündmust Eestis ainulaadseks, millele analoogi pole.
Tõnu Taremaa kinnitusel toimus möödunud aastal palverännak ka Vastseliinas, kus pärast missat Vastseliina kirikus sõideti piiskopilinnusesse, mille omal ajal tegi kuulsaks imetegu, kus usklikele ilmus õhus rippuv leegitsev rist.
Täpselt samal päeval leidis Virumaal aset teinegi palverännak. Selles osales ligi 500 õigeusklikku, kes tähistasid aasta möödumist pühakuks kuulutatud Sergi Florinski säilmete leidmisest.
2. juulil 2004 kaevati Rakvere kalmistult välja Sergi Florinski säilmed, kes õigeusu kiriku sinodi otsusega oli juba enne seda pühakuks kuulutatud. Sergi Florinski, kes teenis Rakveres, hukati 1918. aastal Eesti Töörahva Kommuni poolt. Tegemist on Eesti ainsa õigeusu pühaku säilmetega, millele ligipääs on avatud Rakvere Jumalaema Sündimise kirikus iga päev.
Võib arvata, et tulevikus suureneb Virumaal nii katoliiklike kui ka õigeusklike palverändurite arv veelgi.