Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
/nginx/o/2013/10/04/2503471t1h94fd.jpg)
Teisipäeval möödus 25 aastat Moskva olümpia avamisest ja purjeregati tule-jooksust. Eile korraldasid jooksus osalenud Rakvere rajooni endised sportlased kokkusaamise, kust ei puudunud ka tõrvikuga jooks ja tule süütamine.
Nagu 25 aastat tagasi, kui olümpiatuli Tallinnasse jõudis, on ilm sombune. Rakvere staadionile koguneb umbes kümneliikmeline punt rõõmsatest keskealistest inimestest. Paaril endisel jooksjal on isegi seljas särk, mida olümpiajooksul kanti, mõnel jalas isegi ajahambast puretud valged põlvikud. Välja ilmub ka Rakvere rajooni olümpiatõrvik.
Jooksul tõrvikut kandnud Olev Rohtlat paraku kokkusaamisel ei ole. Endised jooksjad hakkavad arutama, miks just Rohtla tõrvikukandjaks valiti. Ta oli vist kõige kõvem sportlane. “Ei tea midagi,” muigab Susanna Kütt, kes oli olümpiajooksu ajal 16-aastane, ”aga tõrvikukandja pidi vist ikka mees olema.”
Aasta treenimist
Endised sportlased meenutavad, et olümpiatõrvikuga jooksma pääseda polnud üldsegi lihtne. Ettevalmistus algas juba aasta enne. Rajoonis toimus mitu jooksu, üldiselt pikkusega 1000 meetrit, millest arvesse läksid kümme. “Päris paljud tahtsid sinna saada, aga kõik ikka ei saanud,” meenutab Marge Kruusimägi.
Kolm päeva enne pärisjooksu toimus Jänedal treeninglaager. Seal õpetati jooksjaid ühes sammus ühtlaste vahedega ja ilusa ristküliku kujuliselt jooksma. Veel räägivad nad, et pidid jooksma distantse kindla etteantud ajaga.
“Tee raekoja platsilt Piritani oli rajoonide vahel ära jagatud,” meenutab Raivo Reisenbuk olümpiatule teekonda. Rakvere rajooni noored jooksid olümpiatulega Kadrioru kohviku eest Russalka mälestusmärgini.
Jooksjad meenutavad, et enne jooksu pandi neid küll pikkuse, kehakaalu ja juuksevärvi järgi ritta. Jooks tõrviku taga läbiti suhteliselt aeglase sammuga, mõnesajameetrine tee möödus väga kiiresti.
Lubati suuri auhindu
“Aga muidugi oli pikk ettevalmistus seda väärt,” kinnitab Piret Voogre, “see oli ikka kõva sõna!”
Teised jooksjad mäletavad, et olümpiajooks oli stiimul, mis sundis pingutama. Lubati ka, et tasuks saavad jooksjad ilusa pika dressi ja tõrviku minivariandi, kahjuks saadi ainult lihtne valge särk ja osavõtudiplom.
Marta Praakle treenis olümpiajooksjatega kuni Jäneda laagrini välja, kuid päris jooksule teda siiski ei lastud, jäeti tagavaranaiseks. Tõrvikukandja Olev Rohtla taga oli koht vaid 22 jooksjale.
Rohkem kui aasta olümpiatulega jooksmiseks valmistunud seltskond saab siiamaani hästi läbi. “Oleme kõik ikka eluaegsed tuttavad, kuigi vahepeal pole 25 aastat teineteist näinud,” naljatab Piret Voogre.
Kõik jooksjad kinnitavad, et ka praegu vaadatakse olümpiat erilise tundega.
“Ikka pisar tuleb silma,” räägib Marge Kruusimägi. Teised arvavad, et kõige hingelähedasem on ikkagi tõrvikukandmine. Moskva olümpia lõputseremooniat aga peavad olümpiajooksjad kõigi aegade parimaks.
Olümpiajooksu meenutamiseks jooksevad endised Rakvere rajooni sportlased tõrvikuga viiekilomeetrise tee Tõrmasse. Õiget olümpiatõrvikut kahjuks küll põlema ei saadud. Kell 16.22, nagu ka veerandsada aastat tagasi Pirita olümpiaregatil, süüdatakse Tõrmas tuli.
Eilsest Rakveres taaselustatud olümpiajooksust võtsid osa Lea Laansalu, Marta Praakle (Liindret), Tõnu Murakas, Väino Kütt, Piret Voogre, Uudo Kruusimägi, Urmas Rannamets, Merje Kallip (Õisma), Susanna Kütt (Kabonen), Marge Kruusimägi (Nurkma) ja Raivo Reisenbuk.
Tõnn Sikk