Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
/nginx/o/2013/10/04/2503637t1hd593.jpg)
Kuigi kogenud põllumehed lõikuskuu kohta halba sõna ei ütle, lükkavad sajupilved viljavõttu edasi, küpse teraga pead murdunud kõrre otsas kummardavad maani, kust neid saab kätte vaid kõrretõstjaga.
“Teraviljakasvatus on alati risk,” tunnistab OÜ Haljala Agro tegevjuht Janek Eevald, seistes poolesajahektarilise varase odra põllu veeres.
Küpsed pead sahisevad kagutuules, ja kui pilved päikesele ruumi annavad, võib paari tunni pärast siia kombainiga tulla. Kõrretõstja aitab madalaimadki pead kätte saada ja prooviringi järel pakub Eevald saagikuseks hea neli ja pool tonni hektarilt.
Otsekülvamine eirab kündi
“See aasta on varajasele odrale olnud väga soodne: kevad oli niiske, kuivaperiood tuli peale pealoomist,” kinnitab Janek Eevald. “Hilisele odrale aga halb, sest see lõi pead kolmekümnekraadises kuumuses ja vihm jäi tema jaoks paar nädalat hiljaks.”
Kokku on OÜ Haljala Agrol koristada 350 hektarit põllupinda, millel kasvab varast ja hilist otra, suvinisu ja rapsi. Nüüd nagu havi käsul küpsesid viljad ühel ajal. Kui ilm lubab, võib Eevald Euroopa Liidu abifondi kaudu muretsetud Saksa päritolu kombainiga päevas lõigata ka 30 hektarit. Teenusena kuivatavad vilja Haljala ja Tamsalu kuivatid.
Põhu koristamisega mees vaeva nägema ei hakka, see jääb väetisena põllule. “Põhk on hea põlluramm, kõik väetised on kõrre sees,” mainib ta.
Kõrrepõldu ei tule pahupidi pöörama ader, sest sisuliselt ühemeheosaühing Haljala Agro kasutab teadaolevalt kodumaakonnas esimesena otsekülvamise tehnoloogiat.
Uuendusmeelsust on õhutanud majanduslik mõtlemine, näiteks kütusekulu on võimalik hektari kohta ühe kolmandiku võrra kokku hoida. Eevaldi sõnade kohaselt on diislihind tõusnud mulluse augustiga võrreldes sada protsenti, see tähendab neljalt ja poolelt kroonilt ligi kümneni.
“Tänavu peaks septembri lõpuks kõik viljad koristatud olema, mullu hakkasime alles pärast 15. septembrit pihta ja naabrimehi aidates läks novembrini välja, sest sügis oli ju väga vihmane. Sellepärast jäi talinisugi külvamata,” seletab Eevald ja haarab taskust mobiili järele. Lööb selle klapi lahti ja loeb Kesko Agro saadetud sõnumit: 33. nädalal on toidunisu hind 1500 krooni tonn, suvinisu 1250, suvioder 1350, kaer 1400, rukis 1400.
“Põllumees on nagu börsimaakler, kogu aeg jälgib hinda,” kostab Eevald. “Mullu pakuti kaera ja rukki tonnist ainult 1000 - 1100 krooni, nüüd plaanin ka rukist kasvatama hakata, see on põllumehele justkui hingelähedane.”
Hulja külas monteerivad töömehed kuivatit, et kombainipunkritesse kogutud terad vastu võtta. Mitte ainult Lääne-Virumaa, vaid ka riigi suurimaid tera- ja kaunviljade kasvatajaid Aru põllumajanduse osaühingust ootab 500 hektari odra ja 800 hektari nisu, lisaks veel 700 hektari rapsi koristamine.
Kuiva peene tera
“Põllumehe probleem on üsna kindel kvaliteedi langus. Kui sajud jätkuvad, läheb tera peas kasvama,” nendib osaühingu tegevjuht Andres Lindam.
Hulja kandis on kombainid põllule sõitnud 10. augusti paiku. Varase odra väljad ootavad, kuid ilm kapriisitseb. Aga rohkem kui tööjärg talirapsis või vihmahall taevas teeb Lindamile muret ökonoomika, eriti saiajahuks sobivast nisust rääkides.
“Poola ja Leedu on meid mõjutanud, meie jahutootjaid ja -turgu, Euroopa põllumees saab toetustega hoitud oma põllumajanduse paremale järjele, aga meil on sisendite hinnad pidevalt tõusnud,” selgitab Lindam ja lisab, et jätkusuutlikkuse nimel võtavadki nemad osaühingus suurelt ette.
Avispea kandis 620 hekatril nisu, otra ja rapsi kasvatav PÜ Kevili tegevjuht Jaak Läänemets kibeleb samuti varase odra põllule.
Kuigi tera on kuivaga jäänud peenikeseks, loodab ta ikkagi aasta keskmiseks neli ja pool tonni hektarilt.
Silvia Paluoja