Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Peregrinatio. Palverännak

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

On mõneti isegi imelik, et enam kui pooleteise tuhande aasta vanusest traditsioonist – palverännakuist – ei ole meil seni suurt midagi kirjutatud.

Aga eks põhjusedki ole mõistetavad, sest maa on varsti 500 aastat protestantlik, mis palverännutraditsioonist midagi ei pea (tõe huvides tuleb siiski ütelda, et eks ...), ning luterluski asendumas laiaulatusliku usulise leigusega, kus pole kohta kristlikule kirikule, palverännakutest rääkimata.

Ent siiski võib aeg-ajalt lugeda ajakirjandusestki neist (näit. EPL,05.06.05), kes on võtnud ette sellise pika retke, näiteks Santiago de Compostelasse.

Ristisõda kui palverännak

Santiago de Compostela oli pika palverännu kohana siinmail tuntud ka keskajal. Koos Püha maa ning Roomaga oli Santiago de Compostela üheks kolmest nn ülima palverännaku sihtkohast, mille külastamist nõuti kõige raskemate, kirikust väljaheitmist kaasa toovate pattude loetelu (bulla cœnæ) alusel.

Kuid rännakuid nendesse paikadesse ei võetud muidugi ette ainuüksi pattude pärast, ja eks tänapäevalgi leidu teele asumiseks palju muid põhjuseid kui vaga patukahetsus.

Aldur Vungi raamat “Jeesus läks kõndimaie” ongi meil esimeseks pikemaks sissejuhatuseks sellesse teemasse. Teatud vastuolulise tunde võib meie lugejas esile kutsuda autori lähenemine, kus ta vaatleb ristisõdu kui palverännaku ühte erivormi: harjumatu ja isegi uudne võib tunduda siin esitatud seos vagade ja relvastatud palverännakute vahel. (Varem on autor sellest kirjutanud ligi kümmekond aastat tagasi. - Akadeemia 5, 1996).

Ent see on uudne vaid meie ajalookirjutuse traditsiooni taustal, kus ristisõdade puhul on emotsionaalselt pea alati esile toodud nende vallutuslik aspekt ning taamale jäetud ideoloogilised küljed.

Relvastatud palverändurid (peregrinus miles) on jätnud oma retkedega, tõsi küll, Euroopa poliitilisse ajalukku märksa kergemini tajutava jälje – neist kirjutasid ka kaasaegsed märksa rohkem – kui kümned ja kümned tuhanded vagad pühadesse paikadesse liikujad, kelle saatuseks oli olla osa “väikesest ajaloost”, ent kelle tähendus oli paljude sajandite vältel oma aja mentaliteedi kujundamisel ehk summa summarum suuremgi.

Sellisest lähenemist tulenevalt vaatlebki Vunk üsna põhjalikult veel üle siinse, kolmeteistkümnendasse sajandisse jääva ristisõja.

Kõige huvitavamateks osadeks Vungi raamatus võiks pidada ristisõjale järgnenud palverännakuile pühendatud peatükke, mis on seotud konkreetse eesti ainesega, ennekõike arheoloogilise leiumaterjali interpreteerimise ning liivimaalaste palverännakute kohta käivate nappide andmete analüüsimisega.

Pühaduse õnnistus

Neist ei tule välja küll mingit väga selgepiirilist ja täpset pilti Eesti keskaegsest palverännukultuurist, selle teisenemisest reformatsioonieelsetel sajanditel, pigem küll selle aimatavad kontuurid, sest “katkendlik ja lünklik teave keskaegsetest palverännakutest Eestis on raskesti loetav just seetõttu, et selle läbi kangastub põhiliselt mitte materjalis, vaid vaimus väljendatud nähtus”.

“Palverännak,” nagu kirjutab Peter Brown hilisantiigi kristlaste kohta, “on distantsteraapia, milles see, mida rändur vajab, on kauge vahemaa taga.” Vahemaa ongi selleks, et seda ületada, ja selle ületamine vallandab igatsuse intiimse läheduse järele, milles pühaduse (reliikvia) lähedus on suurim õnnistus, mida võidi kogeda.

Teet Veispak

Tagasi üles