Ihaldusväärsete kukeseente ja männiriisikate kõrval on meie metsades kasvamas palju liike imeilusaid ja vähem ilusaid sitaseeni, millega saab värvida lõnga, ja puuseeni, millest annab valmistada paberit ja ruloosid.
Tarbija: Sitaseenega saab teha imet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aegadel kõikvõimalike seente vastu kõrgendatud huvi tundev Helle Väärsi soovitab metsa minnes seenekorvi panna ka kilekotte - neisse tasuks korjata erinevaid värviseeni.
“Kui inimene õpib värviseeni tundma, avardub ta pilk tohutult - mõni seen ei ole tema jaoks enam tühipaljas sitaseen, ta näeb hoopis teisi asju,” teab ta omast käest ja lisab, et “sitaseen” pole mingi kole sõna, vaid nõnda neid seeni teaduslikult ka nimetatakse. “Ja nad on jube head värviseened,” kiidab asjatundja.
Üleilmsed seenefriigid
Hiljuti tuli Helle Väärsi Taanist seenesõprade ülemaailmselt sümpoosionilt, kuhu oli kogunenud küll hambaarste, filolooge, pedagooge jt nii USA-st, Inglismaalt, Hollandist, Soomest, Rootsist kui ka Austraaliast - kõiki neid ühendamas kirg värviseente vastu.
“Eestlased korjavad vaid söögiseeni, lääne inimesed, kel lähiminevikus on sööki piisavalt olnud, ei korja seeni vaid söömiseks, neile meeldib seentega hullata,” rääkis Helle Väärsi.
Nõnda meisterdati kohapeal uhkeid seentega värvitud siidipluuse ja tehti seentest kausse, kaubeldi seentest tehtud toodetega ja kuulati akadeemilisi loenguid.
Kõige vilkam äritegevus käinud letis, kus müüdi kuivatatud värviseeni. “100 grammi kuivatatud kakaopruunikuid maksis 600 Rootsi krooni,” rääkis Helle Väärsi ja selgitas, et selle kogusega saab värvida julgelt terve lõngavihi.
Et Eesti metsades on värviseeni küllaldaselt, imestati, miks eestlased neid küll ei turusta. Väärsi hinnangul on mõttel jumet: “Nõnda teeks sümpoosionilkäigu kulud kindlasti tasa.”
Seenesümpoosione korraldatakse iga kahe aasta tagant, järgmine tuleb Kalifornias. Nelja aasta pärast tahetakse kokku tulla aga Eestis, kus näiteks võrreldes Taaniga saab seeni lausa vikatiga niita.
Kui kukeseene, puraviku ja kärbseseene tunneb keskmine eestlane ära, siis värviseentega võib tekkida raskusi. Kindlasti on abi mõnest heast seeneraamatust (Väärsi soovitab Kuuno Kalamehe “400 Eesti seent”) või seenenäituse külastamisest.
Põdramokasinine
“Üks seen, mida sügisel on metsad täis, on verkjas vöödik. Sellega saab ilusa punase või oranži lõnga. Seene eoslehed on punased, kübar ja jalg beežikad. Põdramokk annab sinist. Lillat värvi annab aga kakaopruunik, mida leiab suhteliselt vähe, aga seda on väga põnev otsida,” loetles Helle Väärsi. Igatahes on seeneriik piisavalt rikas, et lõngu värvides saada kätte kõik vikerkaaretoonid.
Kui värviseened metsast korjatud, tuleks neid koju jõudes näiteks restil kuivatada. Siinjuures ei tohiks unustada, et seen kenakesti haiseb. Lõnga värvides ei jää haisust aga jälgegi. Ka võib värviseeni säilitada sügavkülmas.
Lõnga ja siidisalli värvimine
Helle Väärsi soovitab teha nõnda. Võtta pestud lõng, see ei pea sugugi olema valge, väga huvitav tulemus on ka halli lõnga puhul.
Puhas lõng niisutada. Et värv püsiks paremini, tuleks peitsida maarjajääga, mis on saadaval keemiapoodides. Võib eelnevalt peitsida või siis panna ühte patta nii seened, villane lõng, vesi kui ka maarjajää ja asetada pada tulele. Mitte mingil juhul ei tohi villast lõnga keema lasta.
Kui on soov siidisalli või pluusi kaunistada, tuleb värviseen panna kanga sisse, keerata see rulli ja pista mahalaaurutajasse, sinna, kus käivad marjad, ja paar tundi aurutada - siis kinnitub seene värvipigment riidele. Kahe tunni pärast võtta “vorstike” välja ja jätta järgmise päevani kuivama. Kindlasti tasub rätik või pluus üle triikida, et värv korralikult kinnituks.
Paber ja rulood
Paberi tegemiseks sobivad Helle Väärsi sõnul kõik puuseened. Hea noa või oksakääridega tuleb tükeldada seen kuubikuteks, umbes nii suurteks kui kartulisalatitükikesed.
Lisada veidi vett ja seenetükid sauseguri abil täielikult purustada. Edasi tuleb panna alusele mõni kiht vanapaberit, selle peale riie - olenevalt sellest, mida tahetakse teha: kui rulood, siis sobib näiteks vana voodilina, kui midagi väiksemat, siis kõlbab väiksem alus. Segu valatakse kangale - vedelik imbub ajalehtedesse.
Pärast kuivamist tuleb seenepaber või -ruloo kenasti kanga küljest lahti. Õhuke segu kuivab väljas päikse käes paari tunniga, paksema puhul läheb päev või isegi kauem.