Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Kui isa lubab lapse viia jalgpallikohtumist vaatama ja laps ootab seda mitu nädalat, kuid lõpuks selgub, et isa on tööga hõivatud ja oodatud pallilahing jääb ära, võib pettumus kesta väga pikka aega.
Kõik, kel on olnud väikesed lapsed, teavad, et lubadus on püha. Kui oled midagi lapsele lubanud, siis ta peab seda meeles ja sa pead oma lubaduse täitma, sest vastasel juhul oled usalduse lapse silmis kaotanud.
Rahva kollektiivne mälu ei ole nii pikk kui ühel pisipõnnil. Seetõttu on poliitikutel kergem kui väikelapse vanematel. Poliitikud võivad pillata lubadusi vasakule ja paremale, sest niikuinii keegi mõne aasta pärast enam ei mäleta, mida eelmiste valimiste ajal rahvale kokku lubati.
Aga mõni peab ikka meeles, nagu näiteks tänane Virumaa Teataja, ja seetõttu ei tohi ka valitavad valijatele päris kärbseid pähe ajada, sest nõnda nad kaotavad rahva silmis usalduse ja tõsiseltvõetavuse.
Lubamise hetkel võivad valimislubadused korda minna päris paljudele. Aga pärast? Ja lubadustest on ju nii kerge taganeda - me pidime arvestama koalitsioonipartneritega, riik ei andnud raha, eelarvemaht ei võimaldanud...
Paljud erakonnad või valimisliidud ei luba aga tegelikult mitte midagi, kirjutavad vaid ilusa ümmarguse mulli kokku ja esitavad lubaduste pähe.
Teisalt, inimesed ikka valivad, isegi kui nad lubadusi ei jälgi või kui midagi ei lubatagi. Kas siis ongi üldse mõtet midagi lubada? Või on hea mees see, kes lubabki?
Sageli on erinevate parteide lubadused täiesti ühesugused. Näiteks lubavad erinevad Rakveres kandideerivad parteid justkui ühest suust ujulat – nad mängivad sotsiaalsele tellimusele.
Valimiseelne aeg ongi enamasti sõnamängu meistrikursus või meistriklass. Vähem sõnaosavad, aga tõsisemate plaanidega tegijad võivad selles või(s)tluses jääda sootuks tagaplaanile.