Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Raamatus “Evaldi armastuskirjad” tuuakse lugeja ette näitleja ja lavastaja Evald Hermaküla kirjad oma naisele Riinale. Esimene kiri on aastast 1964, mil noor Hermaküla veel Tartus teatrit ja geoloogiat tudeeris, viimane aastast 1969 – just siis sai Evald Hermaküla ja Jaan Toominga töödest alguse eesti teatriuuendus. Mis jäi aga vahepeale? Abiellumine, isaks saamine, sõjavägi. Rollid televisioonis, teatris ja filmis, esimene lavastus.
Näitlejaamet on kord juba selline, et nii või teisiti sattutakse avalikkuse huviorbiiti. Isiklik elu jäi aga vähemasti kuni seltskonnaajakirjade ilmumiseni igaühe lähikondlaste teada. Nüüd korraga on meie ees ühe olulise teatritegelase väga isiklikud kirjad, ja ega lugeja esiotsa teagi, mis asjast arvata. Õnneks selgub peagi, et Hermaküla ei jäta sind lävele tammuma, vaid haarab kiire ja rõõmsa tuhinaga endaga kaasa.
Põhiosa kirjadest on kirjutatud armees ning teele lähetatud Sovetskist. See on “kõige metsikumalt ära raisatud aeg”: kohvi ei ole, sigarette ei ole, ümberringi surmigavad poisikesed. Hermaküla püüab läbi ajada kuue ja poole tunnise magamisega, sest ideid on palju ja aega liiga vähe – poliitloengu ajal tuleb kirjutada näidendit, õhtuti õppida inglise keelt, lugemisel on korraga Oscar Wilde, Thomas Mann ja Mérimée. Järjekindlalt palub Hermaküla endale uusi ajakirju ja raamatuid saata, see on ainus võimalus hoida sidet maailmaga, mis teda köidab.
Kõige selle juures elab eemalolija innukalt kaasa pisipoja kasvamisele, peab alati meeles oma “lugupeetud proua ämma” ning soovitab naisel kohviku ja Pirita jaoks aega leida. Kuigi Hermaküla nendib, et pole kunagi tahtnud olla luuletaja, ei saa ta Riinast kirjutades poeesiast mööda: “Seistes harkisjalu, kisun ma võimsa käega Norramaa laantest kõige võimsama kuuse, pistan ta Etna loitvasse kurku ja selle tulletorgatud hiigelsulega kirjutan ma taevale: Riina, sa oled kõige, kõige, kõige.”
Kirjad sõjaväest on siirad ja inimlikud, lummates lugejat oma vahetuse säraga. Siin on irooniat, romantikat, suuri lootusi ja kõhklusi – kõike, mida noorusel pakkuda. Evald Hermaküla armastas oma naist väga. Aga mitte ainult. Ta armastas elu!
Külli Paulus