Intervjuu: Sirly Tiik: Ateenasse ei saanud, üritan Pekingisse

Porkuni koolis õpetaja abina töötav Sirly Tiik naasis Canberrast INASi maailmamängudelt kolme medaliga: odaviskes sai kulla, kettaheites ja kuulitõukes hõbeda.

Kuidas medalivõidud tulid?

Austraalias on varakevad ning ilm on heitlik. Ketas ja oda olid mõlemad ühel päeval ja ilm oli ilus, teisel päeval kuulitõuke ajal aga oli külm ja vihmane nagu suvel Helsingi MMil.

Kettas tuli hõbemedal uue isikliku rekordiga 37.19. Tase on sel alal tõusnud, tuleb igaüht arvestada. Ainult siis on võimalus tulla kolme esimese hulka, kui teed kõvasti trenni.

Järgmine ala oli oda, väga raske oli keskenduda, elevil hoidis mõni tund varem saadud medal. Odas ma kulda ei oodanud, arvasin, et ei tule head tulemust, sest suvel oli väike vigastus. Hoidsin ennast. Tulemuseks jäi 39.46. Mu enda maailmarekordist, mille püstitasin Sidney paraolümpial, jäi väheke puudu.

Natuke jääb kripeldama, et uut rekordit ei tulnud. Aga hea, et keegi teine seda ei teinud. Nii kaua, kui ise platsis olen, võiksin ikka tippmarki enda käes hoida. Kui lahkun spordist, siis palun väga – noored, tehke järele!

Kuulitõuge oli järgmisel päeval.

Oli väga jahe ja sadas vihma. Võtsin ennast kokku ja tegin enam-vähem oma tulemuse ära - 10.70 - ja sain hõbeda. See oli teist korda MMil, kui sain kuulis hõbeda, ikka olen jäänud pronksile, sest kaks pikka jõulist Poola sportlast on olnud alati ees.

Olete varemgi suurvõistlustel esinenud, kas kohtasite ka vanu tuttavaid?

See oli mul viies või kuues kord ning sõpru on palju. Kõige rohkem suhtlen Ungari tiimiga, nendega saan kõige paremini läbi, meie hõimurahvas ju. Poolakatega olen samuti rääkinud, nemad on hästi tugevad ja võimsad, mina olen ainukene kribu selles seltskonnas. Puerto Rico tüdrukud on ka toredad.

Üldse oli kohal 22 riiki. Tegin selle ära, mida pidin tegema. Ise olen rahul, et ei vedanud treenereid alt.

Võistlesite heidetes, kas need on lemmikud?

Ketas meeldib mulle väga, aga tegelikult olen võistelnud ka kergejõustiku mitmevõistluses. Minu käes on siiani nii sise- kui ka välisvõistluste maailmarekord. Kaugushüppes olen maailmas kolme hulgas.

Kui kõvasti harjutate?

Suvel tegin viis korda nädalas, talvel kolm korda. Nüüd arvatavasti talvine maht tõuseb. Pärast väikest puhkust hakkan märtsis Rootsis toimuvaks EMiks valmistuma. Need on tähtsad võistlused, seal selgub, kes sõidavad Pekingisse paraolümpiamängudele. Kolme hulka on vaja jõuda.

Ateenasse ma kahjuks ei pääsenud, nüüd on sihiks Peking. Selle nimel proovime kolm aastat tööd teha. Eeskujudeks on maailmanimed Carolina Klüft, Marion Jones, Andrus Värnik, Gerd Kanter, Virgilius Alekna, Aleksander Tammert. Nad on sümpaatsed sportlased.

Kes teid treenib?

Kolmandat aastat teen koostööd Tamsalu treeneri Liivi Rüngaga, Rakvere spordikooli treenerid on samuti aidanud tehnikat lihvida.

Millist abi vajaksite?

Kui saaksin treeneritele nende töö eest tasu maksta, siis oleksin rahul. See vaevab mind kõige rohkem. Kõik muu sõltub minust endast. Tahtmist mul jätkub.

Tagasi üles