Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2504199t1h292a.jpg)
Toimetuse autojuhi amet on vajalik, juht peab oskama hakkama saada kõigi ajakirjanike sõidusoovidega ja tihti välja tulema ka õhtuti ja puhkepäevadel.
Aleksander Tamm (87) ehk Tamme Sass töötas Punase Tähe ja hiljem ka Viru Sõna nime kandnud ajalehes autojuhina. Sõidutas ajakirjanikke sündmuskohale ja tagasi. Ei tollal ega praegu reporterid ja toimetajad ise enamasti rooli ei istu. Sass sõitis Nivaga, eelnevad autojuhid pidid leppima Moskvitšiga.
Enne toimetusse tööle tulekut oli Aleksander Tamm pikka aega ametis teedevalitsuses, kus juhtis suuremat mõõtu autosid. Töötas autojuhina ka põllumajandis, ja nagu ise ütleb, on tal elus tulnud ka sõnnikut vedada.
Ei malda oodata
Ei tea, kuidas teistel, aga toimetuse autojuhtidel on läbi aegade olnud üks ühine omadus: nimelt tüdinevad nad võrdlemisi kiiresti ootamisest, ajakirjanikud tahaksid aga parema loo huvides inimestega pikemalt juttu ajada. Aastaid pensionäripõlve pidanud Sass ise ei mäleta küll ühtki seika, kus ta kellegagi otse riius oleks olnud. “No vahel tuli sõita välja ka hilja õhtul, kella 10-11 paiku,” mäletab ta.
Küll ei meeldinud Sassile sõita porisematel põlluteedel. “Siis ta kippus vahel natuke virisema, aga eks seepeale sai meenutatud, et Niva on ikkagi maastikumasin,” meenutab Valdo Einmann. Samas oli Sass tänu oma pikaajalisele sohvriametile hea maakonna teede tundja ja temaga sõites ei olnud kordagi vaja muretseda, et õigesse kohta ei jõua või liiga kaua ekselda tuleb.
Tollase peatoimetaja Jüri Peinari sõnul oli Sass äärmiselt kokkuhoidlik inimene. “No võiks öelda isegi kooner,” lisas ta. Auto klaasipuhastajad olid juba rootsudeks kulunud, aga ta ei nõustunud neid uute vastu vahetama. “Ma ostsin ise klaasipuhastajad, aga oleksin pidanud salaja külge panema kah,” räägib Jüri Peinar tagantjärele naerdes.
Veoautodega aastakümneid ringi sõitnud Sassil olid ka mõned juhtimisvõtted, mida ta kuidagi muuta ei tahtnud. “Eks nad koos eelneva toimetuse autojuhi Rünga Atsiga olnud vana kooli mehed ja selliseks nad ka jäid,” arvab Peinar.
Kuid ennekõike oli Sass nõus mõnelegi kolleegile hädas appi tulema. Kui töökaaslasel oli vaja teisest maakonnast talvekartuleid tuua, ei keeldunud Sass abistamast. Kõnelemata nii kurbadest sündmustest nagu matused. Väljaspool tööaega sõitmine polnud autojuhi otsene töökohustus, pigem soov aidata.
Hea veinimeister
Napsimees Tamme Sass ei olnud, sellist pattu ei meenu tema puhul ühelegi tollasele töökaaslasele. Kuigi alkoholitarbimisele vaadati vene ajal leebemalt kui praegu. Samas oskas ta valmistada hirmkangeid ja hea maitsega koduveine. Neid tõi ta vahel mekkida ka töökaaslastele. Kord sünnipäeval pakkus ta eriti head mustasõstraveini ja selle loo kirjutajal, häbi tunnistada, võttis klaasikene keele päris pehmeks.
Pensionäripõlve veedab Aleksander Tamm oma kodus Arknal vaikselt kodu ümber toimetades. Kui talle külla läksime, riisus ta parasjagu õues lehti kokku. Autoga Sass enam ei sõida, kuigi täiesti töökorras Moskvitš seisab garaažis.
Sassi naine on surnud, nagu ka vanim tütar. Üks tütardest peab mehega vutifarmi ja vutimune tuuakse kostiks Sassilegi, pidid tervisele kasulikud olema. “Söön kolm muna hommikul ja kolm õhtul,” ütleb ta.
Enne äratulekut ütleb Sass, et ta on hoidnud alles nii vanu Punaseid Tähti kui ka Viru Sõnu.