Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2504329t1h4c48.jpg)
Vaadates Rakvere teatri puuseppa Aare Vilbat tema töökojas, tuleb meelde Eesti Televisiooni kunagine lastelavastus “Kuidas kuningas kuu peale kippus” ja seal kõlanud Peeter Volkonski rokilik kastilaul.
Paralleelil on sisu, sest ka Aare Vilba on rokkmuusika tuline austaja ja temalgi tuleb ühtelugu igat masti kaste ja kastikesi meisterdada.
“Dekoratsioonide jaoks on vaja kaste, kostüümide jaoks on vaja kaste, siis helimees tahab omale statiivikaste ja ei tea mis kaste kõik veel tuleb teha - mingil määral koosneb see lavatagune elu kastidest tõesti,” ütleb puusepp Aare.
Teine asi, mida alatasa juurde tuleb teha, on kuusejalad. “Enne jõule need ikka saavad otsa, kas söövad rotid ära või lihtsalt kaovad kuhugi, ma olen kümneid ja kümneid kuusejalgu teinud,” lisab ta, olles jõulude eel valmis taas mõne kuusejala kokku klopsima.
Tegelikult on teatripuusepa töö rutiinist muidugi kaugel ja tavalise tisleri tööst hoopis erinev, sest kui tavaline tisler treib 40 aastat ühesuguseid kapinuppe, siis teatripuusepp ei tea kunagi ette, mida tal järgmisena teha tuleb. “Raskem, aga huvitavam, siin peab natuke peast soe ka olema,” ütleb puusepp Aare muigelsui.
Ehk on mõni seik meenutada, mis seda tööd iseloomustab?
Aare Vilba: “Omaette seik on see, kui sa ühel hetkel avastad, et pead kogu selle koli vedama kuhugi mäe otsa, nagu “Kalevipojas” oli, vot see on seik. Kui kogu see dekoratsioon kaalub seitse tonni, siis see on hea seik, viimase peal seik. Ma vaatasin, kuidas täiskasvanud mees tuli etendusele, ronis sinna üles ja leemendas näost, aga tal polnud midagi käes peale kilekoti. Aga kui on mõned prussid...”
Ta meenutab ka sooetendust Järvamaal, kus kohalejõudmiseks pidid juhatust andma murtud kuuseoksad, aga prussidega soo servale jõudes ei leitud murtud kuuseoksi kusagilt. Nõnda käidi edasi-tagasi - prussid seljas ja poolteise meetri pikkune tööriistakast käes - mööda metsa mitu kilomeetrit.
Juhtumeid on teisigi. Kunagi taheti teatriballi tarvis lavale saada hiigelsuurt televiisoriekraani. Siis aga oli puutöökoda vana maja keldris ja kõik suuremad tööd tuli teha garderoobi põrandal.
“Virutasin hurraaga selle suure ekraani seal põrandal kokku, ja kui hakkasin püsti tõstma, siis tuli lagi vastu. Nõnda tuli kogu töö pooleks saagida, et see lavale viia,” meenutab Aare.
Lavaalune töökoda oli nii kitsas, et prussi ringikeeramiseks tuli astuda sellega garderoobi.
Ja kui saag käis, siis tuli nii mõnigi näitleja ütlema, et pange see ometi seisma, sest ta ei saa kuidagi oma monoloogi harjutada.
Kuid mitte kõik asjad ei jõua lavale. Kunagi jäi üks lavastus pooleli ja juba peaaegu valmis ehitatud neljameetrine hiigelkoer jäigi lõpuni meisterdamata. “Sellest on küll kahju, koer jäi lihtsalt kõdunema,” nendib Aare Vilba.
Teinekord tuleb kunstniku lennuka mõttevilja realiseerimiseks paras ports pead murda. Näiteks kord tuli kunstnik ilusa tordikarbiga, millest nööpnõel läbi torgatud, ja mis kujutas pöördlava, mille läbimõõt seitse meetrit.
“Ja meie siis nuputame, kõige suurem nuputaja on muidugi lavastusala juhataja Kalmu Tiit,” tähendab puusepp Aare - suur rokisõber ja tubli puusepp, kes töötab selles ametis 1989. aastast, kui vahepealsed pisikesed eksirännakud välja jätta.
• Virumaa Teataja avaldab artiklitesarja Rakvere teatri taustajõududest.
• Esimeses osas rääkis oma tööst rätsep-modelleerija Kaja Uustalu, teises osas on sõna puusepp Aare Vilbal.