Maja Võsu mändide all, kus elas ja suri armastatud teatrimees Mikk Mikiver, on päev pärast tema minekust teadasaamist vaikne, väravas ei põle ühtegi küünalt ning aknad vaatavad tühjalt mere poole silmapiiri taha.
Mikk Mikiver jättis Võsu männid
11. jaanuar 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mikiveri õpilane lavakunstikateedri neljandast lennust, praegu Võsul kultuuriametniku ametit pidav Toivo Arnover ohkab, hetk hiljem teatab ta, et Mikk suri siiski nii, nagu oli unistanud – oma Võsu maja akna ees tugitoolis, pilk merele naelutatud, tekk õlgadel.
Mikk Mikiver leiti surnuna esmaspäeval, kuid peetakse võimalikuks, et ta suri juba pühapäeval. Just täpselt kolm aastat tagasi, 2003. aasta 8. jaanuaril elas Mikk Mikiver üle insuldi, millest ta küll eluga pääses, kuid see oli päev, mis muutis rahvakunstniku elu pöördumatult.
“Ajalugu vaikib sellest, miks ta suri, millal ta suri ja kus ta suri, aga ta läks ära ilusasti ... huvitavalt ...” ütleb Mikiveri sõber ja toetaja Aarne Innos sobivaid sõnu otsides. Innos suhtles legendaarse lavastajaga peaaegu iga päev ja oli viimastel aastatel tema lähedasemaid tuttavaid. Innose sõnul oli Mikk vaatamata läbi elatud insuldile optimist, oskas end üles töötada.
Veel 2. jaanuaril käisid Mikiver ja Innos Sagadis, kus lavastaja pidas etenduseplaane. Sagadis vaadati üle võimalikud mängupaigad, tehti pilti. Läinud nädalal oli meestel kindel plaan minna Rakvere spordihalli reedesele korvpallimängule Rakvere ja Kalevi vahel. Rakvere spordihallis oli Mikiver sage külaline. Ka Otepää suusakarika etapp oli kavva võetud, sest kutse sinna oli olemas. Aga tuju kadus ära juba kesknädalal.
Pärast kolme aasta tagust insulti ei saanud Mikiver alati kõike välja öelda, mida mõtles, aga Aarne Innos mõistis teda poolelt sõnalt: “Tal mõte töötas, kõik oli meeles, ainult väljaütlemisega oli mõnikord raskusi.”
Mikiver muutus üsna kinniseks, abi ja toetust ta kelleltki ei palunud, lõpus lipsas sisse kurjustki, kuid huumorist oskas ta lugu pidada. Mikiver elas rängalt üle mullusuvist tükki Viinistus, kus ta oma arvates läbi kõrbes. Ka muretses ta aasta lõpul välja tulnud “Georgi” muusikali pärast, kas see annab ikka tunnustatud lauljast õige pildi. Ta soovis, et Georg Otsa oleks ka Võsul juubeliaastal rohkem tähtsustatud. Kaminasaalis pensionärid ikka tegid eelmisel talvel meenutuste õhtu ja seal Mikiver ka käis. Tuntakse ju maja, kus Mikiver elas, isegi Venemaalt pärit suvitajate seas tänaseni Otsa majana.
Mikiver ostis oma sõbra Georg Otsa suvila Võsul 1990ndate alguses. Sestsaadik oli ta justkui Võsu sümbol. Ikka nägi teda koos spordikommentaator Lembitu Kuuse, võrkpallitreener Mati Meriranna ja teistega rannas vollet mängimas, põlistele Võsu elanikele viipas ta reipalt juba kaugelt.
“Nagu liiga vara läks,” ütleb Võsu elanik Silvi Teinbas Võsu peatänaval tõukekelku peatades. “Mul abikaasa ikka ütles, ega tema ka otseselt Mikiveri ei tundnud, et juba eemalt tuli ja tõstis tervituseks kätt.”
Uus vallavõim kaasas Mikiveri kultuurikomisjoni. “Esimesel koosistumisel oli ta olemas ja aktiivne,” ütleb kultuurijuht Toivo Arnover, kes nägi Mikiveri viimati nädal tagasi. “Siis oli kõik korras.”
Kui Arnover kuulis Mikiveri minekust, tuli tal klimp kurku. Ta helistas Tõnu Aavale, Miku kursusevennale. “Edastasin Tõnnile selle kurva sõnumi ja sealt tuli niisugune Beethoveni paus, et kujutasin ette, kuidas kogu elu jooksis silmade eest läbi, esimesest lennust on neid kohutavalt vähe järele jäänud,” räägib Arnover.
Aarne Innos kahetseb, et neil Mikuga jäi täitmata kavatsus käia talviti Võsu uues spordisaalis harjutamas. Nimelt kui vallavõim tegi saalikasutamise tasuliseks, siis huvilisi enam ei leidunud. “Mikk paar korda käis, aga ütles, et mis ta seal üksi ikka toksib,” märgib Innos.
Võsu üks sümboleid on läinud. Võsu mändide alla jäi tühi koht. Tühi koht on ka tema lähemate tuttavate südames. Ja kindlasti kõigi teatrisõprade ja kogu Eesti avalikkuse hinges.