Karl Ernst von Baer ja Virumaa

Karl Ernst von Baeri nägu peaks kahekroonise kaudu küll igale eestlasele tuttav olema. Foto: Repro

Ei ole just palju inimesi, kellele on langenud osaks au pääseda oma maa rahatähtedele. Pisikese Eesti rahatähtedel on Lääne-Virumaalt pärit mehi olnud koguni kaks, pärast ühekrooniste käibelt kadumist on seal aga vaid Karl Ernst von Baer.

Rakverest kaugel, täiesti maakonna serval, vana Tallinna-Tartu maantee ääres asub pisike Piibe küla, mille järgi toda maanteed ka Piibe maanteeks kutsutakse. Sealsamas Piibe külas, õigemini küll mõisas, sündis 28. veebruaril 1792. aastal maailmakuulus loodusteadlane Karl Ernst von Baer.

Baeride peres oli palju lapsi, ent pereisa vanemal vennal, Lasila mõisnikul Karl Heinrich von Baeril ei olnud üldse lapsi ja tema palvel anti tilluke Karl Ernst aastaselt temale kasulapseks. Kuni seitsmenda eluaastani pidas K. E. von Baer seda pisut veidrikku mõisahärrat ja tema härdasüdamelist teistpoolt oma isaks ja emaks, alles siis sai ta teada tõe.

Kasuisa käe all

Kasuisa oli sõjaväelase haridusega, ent tema teenistuslik karjäär ei kestnud kuigi kaua ja suurema osa oma elust pühendas ta kiratseva Lasila mõisa majandamisele. Vana Karl Heinrich ei olnud just eriti õpetatud mees, aga siiski püüdis ta poisi pidevalt kasvavat teadmisjanu rahuldada, kuigi tegi ta seda üpriski vastu tahtmist.

Onu lubas poisile rääkida teda huvitavatest maailma asjadest ja vastata lõpmatutele miksidele, kuid seda alles südaööl. Nii läkski Karl Ernst õhtuti varakult magama ja palus ennast jutukuulamistunniks üles ajada. Kuude kaupa kuulas ta neis kesköistes jututundides imekspandavaid lugusid geograafiast, loodusest ja astronoomiast, sest just need valdkonnad huvitasid teda kõige rohkem.

Lasilas puutus Baer esimest korda elus kokku ka loodusega. “Küll aga usun end võivat oletada, et Lasila ümbruskond äratas teatud huvi või tunde loodusesemete vastu,” on ta hiljem meenutanud.

Kasuisa nägi oma vaimusilmas noort sugulast siiski eelkõige sõjaväelasena, jätkamas tema enda pooleli jäänud karjääri. Võib-olla ehk just seetõttu, et poiss liialt teistesse tarkustesse ei süveneks, ei õpetanud ta teda ka lugema ega kirjutama. Tõele au andes ei olnudki ta raamatutega eriti sina peal.

Tagasi koju

Ühel heal päeval sõitsid Lasilasse külalised - mees ja naine lastega. Karl Ernst seati silm silma vastu asjaoluga, et tal on suur hulk õdesid-vendi ja hoopis teised isa-ema kui need, keda ta seni oli oma vanemateks pidanud. 1799. a suvel viidi poiss oma päriskodusse tagasi.

Kohtumisest õdede-vendadega oma “uues” kodus on Baerile kõige eredamalt meelde jäänud piinav häbi oma kirjaoskamatuse pärast ning tema üldine rumalus ja saamatus, võrreldes isegi noorematega.

Oma esimese aabitsa sai poiss kaheksaselt. Tähed õppis ta selgeks kahe päevaga ja juba kahe nädala pärast luges ta küllalt soravalt. Ise on Baer hilist lugemaõppimist isegi heaks kiitnud: “Oma elu soodsate asjaolude hulka olen hiljem lugenud seda, et mind liiga vara regulaarse õpetusega ei tüüdatud.”

Pärast lugemise selgeksõppimist tärkas noores poisis aga tõeline vajadus kõik kodus olevad raamatud kiiresti läbi lugeda, et ennast teadmisi ja tarkust täis ahmida.

Juba hiljem, Piibelt lahkununa ja Tallinna Toomkoolis õppides, liitus Karl Ernst kirjandushuviliste noorukite sõprusringiga. Raamatud erutasid ta meeli endisest enamgi. Baer oli alaliseks külaliseks kõikidel raamatuoksjonitel ja ostis kuhjade kaupa raamatuid. Osa raamatuid köitis teda sellega, et ta neist mitte midagi aru ei saanud.

Nii ostis ta endale araabiakeelse raamatu, sest ta polnud midagi sellist kunagi varem näinud. Ta ostis raamatuid, mille kohta keegi ei osanud öelda, millest need räägivad, ega sedagi, mis keeles nad kirjutatud on (aastakümneid hiljem selgus, et tegemist oli islandi- ja taanikeelsete islandi saagadega).

Raamatutele kulus kogu nooruki taskuraha. Koolist anti ka piimaraha, et poisid saaksid endale hommikusöögi kõrvale piima osta, ent Baeri piima joomas ei nähtud. Piimaraha kulus loomulikult raamatutele.

K. E. von Baeri isa Magnus Johann oli edumeelne mees, kes püüdis kõigiti edendada manduvat põllumajandust. Ta oli esimene mees Eestimaal, kes hakkas ristikeheina põllukultuurina viljelema, samuti propageeris ta kartulikasvatust ja turba tarvitamist.

Tema vanem poeg Ludvig pani aluse suurejoonelisele lambakasvatusele Piibe mõisas.

Noor loodusesõber

Edasi anname aga sõna suurele teadlasele endale.

“Küllap see oli 1804. aastal, kui leidsin härra Glanströmi, kellel oli ühes käes raamat ja teises paar lille. Kuna ma taibata ei suutnud, kuidas raamatust saab äsja nopitud taimede nimesid näha, siis seletati mulle asi ära.

Hakkasin nüüd koos vennaga väga virgalt botaanikat harrastama, sootuks ilma juhtijata, sest tuli välja, et ka meie õpetaja parajasti alles tahtis alustada. Botaanika sai meile nii armsaks, et järgmisel aastal vaevalt jõudsime kevadet ära oodata. Kodus kutsuti mind juba botaanikuks.

Kasulikukski pidi botaanika osutuma. Olin leidnud päris lähedalt rikkalikult Valeriana officinalist ja naabruskonnast veelgi ohtramalt kalmust - neid koguti koduapteegi jaoks - ning mõningaid teisigi arstirohte, mida ainult palbrid ja talupojad kasutavad. Nüüd oli minust saanud ka arsti abiline ja vahetevahel isegi arst.”

Teadmishimulisest raamatukoist sai lõpuks üks ülemöödunud sajandi suurimaid loodusteadlasi Darwini kõrval. Baeri tegevus on jätnud sügavaid jälgi nii embrüoloogiasse ja võrdlevasse anatoomiasse, tema põhialadele, ent lisaks ka geograafiasse, antropoloogiasse, ihtüoloogiasse, etnograafiasse, paleontoloogiasse ja botaanikasse.

Karl Ernst von Baer oli hämmastav isiksus ka veel seetõttu, et oma teaduskarjääri ajal suutis ta leida aega ja jõudu Piibe mõisa majandamiseks ja juhtimiseks. Alles vanuigi andis ta mõisa täielikult järeltulevatele põlvedele üle.