Keskkonnaameti veeelustiku peaspetsialisti Jaanus Tuusti sõnul on olukord paljudes Eesti järvedes murettekitav - madalamates veekogudes on kaladel jääkaane all oht ummuksisse jääda.
Loodus: Inimene loodust aidata ei saa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millises seisus on meie veekogude kalad?
Talv on olnud väga pikk, sula ei ole olnud juba üle 50 päeva.
See tähendab, et kusagilt ei ole värsket vett veekogudesse juurde tulnud ning kõik on selle baasil, mis oli enne jäätumist - sügisel oli pilt muidugi hea, sest nii jõgedes kui järvedes oli vett väga palju. Arvasime, et kui külma talve ei tule, peaksid kõik veeorganismid hästi talvituma, aga võta näpust.
Meres on olnud vett talvel isegi 90 cm alla normi, praegu on 50 cm alla normi - see on püsinud pikalt.
Lumikate, mis tekkis juba detsembri keskel, on väga paks. Sisuliselt tähendab see seda, et hapnikku, mis vees lahustununa sügisel oli, ei ole juurde tulnud ning oksüdeerumis-, hingamis- ja lagunemisprotsesside käigus hoopis järjest väheneb. Hapniku tootjad, taimed, on pimeduses ja ka nemad hingavad hapnikku. On vaid üks suund - hapnik väheneb ja veeorganismide olukord halveneb.
Kas inimene saab omalt poolt loodust abistada?
Siin on võimalused väga piiratud. Kui on oma tiik või järveke, siis soovitaksin vaadata, mis jää all toimub.
Raiuda kalda serva auk, kus on vett oma pool meetrit ja veekogu põhi näha, siis saab teada, kas kalad on veel elus või surnud. Kui veekogu on läbivooluga, st jõgi tuleb sisse ja läheb välja, siis ei tohiks olukord väga hull olla, sest jõgi toob sisse hapnikurikast vett.
Seisuveekogu võib aidata, lükates kalda lähedalt lund ära, et roheline taimestik saaks valgust ja hakata hapnikku tootma. Samas tekib siis oht, et külmadega hakkab puhtakslükatud koht jääd kasvatama.
Kel suuremad võimalused, võivad raiuda tiiki auke - efektiivne on pumbata ühest august vesi teise auku. Mida pikem see tee on, seda parem. Üle jää liikuv vesi rikastub hapnikuga ja viib selle jää alla. Need on lihtsamad meetodid, mida koduveekogul võib proovida. Looduslikud veekogud on kohati sadu hektareid suured, seal on sellised võimalused väga piiratud ja lokaalse mõjuga.
Kui palju meie veekogudest on hapnikuvaeguses?
Erinevate ilmaolude ja tingimuste - kui palju on muda, kui palju taimestikku, mis hakkab lagunema jne - kokkulangemisel võib üsna suur hulk Eesti järvedest jääda hapnikuvaegusesse.
Musta stsenaariumi puhul võib see hulk olla koguni 20-30 protsenti. Mis tähendab, et kaladel ja teistel veeelanikel tekib neis veekogudes raskusi. Neid järvi on umbes 300, see on väga suur hulk ja inimene ei saa sinna midagi parata.
On muidugi veekogusid, mis isegi pehmematel talvedel jäävad pidevalt ummuksisse. Need on madalad rannikujärved ja rannikuveekogud.
Neis kalastik vahetub - kes enne jää tekkimist veekogusse jäävad, surevad ära, ja kui vesi sissevooluga kalasid juurde toob, siis kalastik taastub kuni järgmise talveni. Ja nii see ökosüsteem seal funktsioneerib.
Sama probleem on ka sisemaajärvedes, mis on madalad ja täis kasvanud: taimestik hakkab lagunedes hapnikku tarbima, samas tekib õhu puududes väävelvesinik, mis on mürgine mädamunalõhnaga gaas, mis tapab. Nii see looduslik protsess käib, sinna ei saa midagi parata.
Kui keeruline on taasasustada veekogusid?
Järvedes, kus on hingamisraskusi, ei pruugi kogu kalastik hävida, sest sügavamas on hapnikutingimused paremad, seal elavad kalad talve üle ja panevad uuele põlvkonnale aluse. Kevadel-suvel hindame nende veekogude seisundit, mis kaladest tühjaks jäänud. Varasemalt on kalu asustanud keskkonnateenistused, nüüd keskkonnaamet.
Sel aastal oleme KIKist taotlenud umbes pool miljonit krooni kala- ja vähimaimude ostmiseks ja veekogude asustamiseks. Nii vähi-, haugi-, linaski-, kohamaime oleme valmis soetama ja laskma sinna, kus sellel on mõtet.
Pidevalt ummuksisse jäävates veekogudes vahetub kalastik regulaarselt. Kus see tsükkel on harvem, sinna satub kala tagasi näiteks lindude poolt toodud marja abil, mis hakkab uutes tingimustes arenema vi asustatakse inimese poolt. See on ühest küljest pidev looduslik protsess. Kui uus kalade põlvkond tagasi tuleb, on ees ootamas väga rikkalik toidulaud - rikkalikult zooplanktoneid, keda süüa. Seetõttu on sellistes ummuksile jäänud veekogudes kaladel soodsad tingimused kiireks kasvamiseks ja kalastikule uue baasi loomiseks.
