Saada vihje

Öpikute pere ajalukku kadunud paradiis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Kundast pärit diplomaadi ja kirjamehe Oskar Mamersi (kodanikunimega Oskar Öpik) mälestusteraamat “Teekond, mis algas Kundas” pakub huvitavat lugemist nii ajaloosõbrale kui ka seiklusteotsijale.

Raamatu eesõnas öeldakse, et kõige kaunimad ja eredamad lapsepõlvemälestused seonduvad selle pere lastel - pere oli tolle aja tavade järgi suur - just Kundaga.

Sealse tsemendivabriku tolmust ja melust pisut eemale jäävas mereäärses Lontova asulas elas rahvaloenduse andmeil 28. jaanuaril 1897. aastal 109 inimest. Peamiselt vabriku ja sadama ametimehed ning sadamatöölised oma peredega.

Pere tõmbetuultes

Lontovas elas Kunda sadama konstaabli ametit pidanud Karl Öpiku pere kaksteist aastat (1888-1900). Maja, kus nad elasid ja kus tulid ilmale lapsed Ernst, Oskar, Leeni ja Armin, on praegugi alles ja kirjelduste järgi otsustades väliselt peaaegu samasugune kui saja aasta eest.

Kuigi Oskar Öpik oli Kundast Tallinnasse kolimise ajal alles viieaastane, jättis see esimene kodu tema hinge kustumatu mulje. Lastele jäi eriti meelde kõrge Kukerpallimägi ning lopsaka taimestikuga kõrge klint oma metsküüslauguga. Mõistetavalt ka sadam ja meri.

Juba vana mehena ütles Oskar oma mälestusteraamatus “Kahe sõja vahel”: “Meile kõigile oli Kunda kadunud paradiis.”

Kogu Oskar Öpiku (Mamersi) mälestustetriloogia on lugu poliitilistes tõmbetuultes ja sõdades üle maailma pillutatud perest.

Selle kirju ja seiklusliku minevikuga pere järeltulijad Elina ja Ilmar Öpik ütlevad raamatus, et traditsioonilises talumiljöös kosunud eesti perekonda kiputakse idealiseerima ja vastandama “kadakatele”, ilma et kadaklust oleks Eestis põhjalikumalt uuritud.

Selles peres õpetati lastele ja räägiti kolme kohalikku (saksa, vene ja eesti) keelt. Võõrmõjudele avatum arengukeskkond ei pruukinud aga sugugi veel tähendada ümberrahvustumist.

Oskar Öpik jõudis olla Moskvas sõjakoolis, ohvitserina Siberis, kaevikutes Galiitsias, sõjavangina sakslaste käes, Austria–Ungari vangilaagrites, kust tegi neli korda katset põgeneda, seejärel Taanimaal ja bolševistlikul Venemaal. Pääses läbi rinde õnnekombel Tallinna. Siirdus uuesti Taanimaale, kust sattus palgasõdurina inglaste juurde Põhjarindele, Murmanskisse.

Saadeti eriülesandega Karjalasse, kust pääses lõpuks pärast enamlaste mässu raudteel ja rinde kokkuvarisemist vaevu Soome ja sealt taas Tallinna.

Seega äärmiselt põnev ja seiklusrikas lugu.

Muu hulgas ütleb elukogenud sõjamees ja palju näinud kirjanik oma raamatus tõe ja objektiivsuse huvides, et kodusõjas hiilgasid mõlemad pooled ühtemoodi oma barbaarsuse ja metsikustega. Oskar Öpikut saab vaevalt punasõbralikuks nimetada.

Niisugune aeg ja elu

“Üksikud Eesti Vabadussõjast osa võtnud ohvitserid on mulle ka rääkinud, et nende Soome vabatahtlike hulgas, kes sõja alguses olid Eestile appi tulnud, leidus niisuguseid, kes eestlaste käest ostsid vene sõjavange, et neid siis pussidega surnuks piinata. Ma ei taha selle nimetamisega varju heita ei soomlastele ega eriti neile vabatahtlikele, kellele Eesti nii palju tänu võlgnes. Pealegi leian, et need eestlased, kes vange müüsid või üldse sellist sadismi võimaldasid, ei olnud sugugi paremad kui soomlased-pussimehed.”

Niisugune oli aeg ja elu.

Tagasi üles