Demokraatia kuldlõige

Demokraatia kipub olema parimas mõistes mittemäletamise kunst koos tõbedega, millest Alzheimer on süütumaid. Ja inimkonna retk sinna ja tagasi - nagu mäe vallutamine.

Proovitakse vähemalt, sest lootus on ühine nagu valge laev. Paljuke ta võiks erineda ideaal-ismidest, põhiline on ohutuma tiputee õige valik, ja see, et mäe jalamil, baaslaagris, jaguks kõigile süüa-juua. Sest tippu ei lähe üksikud, tippu tõuseb rahvas tervenisti, ka need, kes pudeleid korjavad.

Nõuka ajal polnud juba baaslaagris süüa, ja sinna see aur kulus. Vahel lükatakse kuldvasikas laagris kummuli.

Demokraatia ohvrid

Maailm ei sammu kaugeltki mitte seitsmepenikoormasaabastes demokraatia poole. Mitte kõigil pole all jääkrihve ega pajuvitstest lumeräätsasid. Võidakse libiseda, kukkuda, kuristikku lennata.

Demokraatiagi nõuab oma ohvreid, sageli neid, kelle vaim võis teistest varemgi valmis olla. Kui ellu jääd, tähendab lõhedest väljaronimine juba teist ajagraafikut. Aga ka pakikandjal eeslil ei maksa ridva otsas euroraha suisa nina ees hoida nagu porgandit.

Idapoolses Euroopas valitses Okasroosikese saja-aastane uni, tuli oodata prints Demokraatiat. Aga printsidki ei märka alati, et maailm toimleb kogu aeg, pigem keeb nagu nõiakatel. Uus Vesuuvi pursegi polevat aegade taga.

Varem ei lubanud meie geopoliitiline asukoht, see põhjapoolseim tammede leviala, meid uinutada. Okupatsioonid torkisid meid ärkvel olema, et tuli ei kustuks tuha all.

Nüüd ollakse kodus demokraatiale armulõdvad, pinges ja pistrikuvalvsad kaugel võõrsil, automaat lahinguvalmilt käes. Aga vahepeal käib naabri koer meie õues sital. Ja käib kogu aeg, käib, mil tahab.

Juba on raske aja kulgu korrastada: kui ürgammu oli tsaariaeg, surnud on iseseisvussõja viimane kangelane. Või mil oli Toots Paunvere koolis, maadles köstri ja selle ajuvaba “jätt’iga”. Aga ka talude päriseks ostmise aeg Eestimaal, ära sa märgi.

Tänasele Tootsile on ajalootelg ümmargune nagu kaalikas. Ja kui see mõõdulindiks välja venitada, on selle üks ots justkui happes ära lahustunud.

Enne natse ja kommareid justkui polnudki midagi märkimisväärset. Vaid Kristus ja need teised muumiad. Aastatuhanded on pärast demokraatia suudlust põrmuks saanud, Euroopa Liitu astumine on ajalootelje uus 0-punkt.

Eestlastel on tulnud omal maal elada mitmes eriilmelises riigis. Ja meil pole kõikideks elujuhtumiteks näidiskaasusi ajaloosügavusest välja õngitseda nagu brittidel. Ega ometi tsaariaja vallakohtu kapist?

Mõni ihkab sügavamalt künda, aga milleks, kui raha vedeleb ju maas. Nii kaob salakivide hirm. Rahval on toimetulekuprobleemid esikohal ka siis, kui ta on demokraatia rüpes, mitte mõisa või totalitaarsüsteemi meelevallas. Hääled delegeerime teistele, toime peame ise tulema.

Meie pokurahvas on sama vähenõudlik kui nõukaaegne turist välisreisil. Ka meile ei pakutud seal demokraatia kuldlõiget, kaugel sellest. Baaslaagriski pakutakse pigem seda “kesist kodust”. Vahel lastakse vene hurdadki kallale.

Turukapitalism on nagu teater, täna sündiv ja surev kunst, aga aeg ja poliitika on nende päralt. Enamik inimesi viibib ainult olevikus, vähesed mainivad minevikku, veel vähesemad räägivad tulevikust.

Ragulkaga president

Tulla-minna olevikukood on nii surijas, peaministris kui ka presidendis. Nii võidaksegi baaslaagrisse konutama jääda. Või jälgida ilmastikuolusid, siis saab jälle rääkida tipputõusust.

Nii jumaliku kuldlõikega pildil kui ka demokraatias peab olema eelkõige perspektiivi ja piisavalt õhuruumi. Sest “kus nii vabalt hingata võib rind” on lauldud enamasti vales ajas ja valel kohal. Saaks vähemalt sama selgelt ning kirgastunult nagu olümpial.

Demokraatia kuldlõige (mitte ajada segi magusa kuldrannakesega), nagu me seda euroopalikus kontekstis adume, on kas edasiviiv nähtus või inimsoo silmapiiri järjekordne petukas. Nagu viimastlõppu meie baaslaagris olema kipub. Parteilisus on seejuures nagu linnugripp – kui surrakse, siis hulgi.

Senini on kõikide meie tegemiste juures viide demokraatiale nagu eespalve kõrgemale poole, särava mäetipu poole, pärast seda võib omi asju nohinal ajama hakata. Vahel üsna räpaseid, nagu markitandid laagrites ikka.

Valiks õige presidendiks ühe tundmatu, aga tarmuka maapoisi, kes oskab ragulkaga lasta (nagu valitakse dalai-laamat), nagunii ei teeks ta vähem kui president oma institutsioonis praegu. Rohkem ehk küll. Vähemalt säraval mäetipul poleks enam pilvitust, ja kõigil on tunne, et lõpuks on aeg tõusunõlvale minna.

Kalju Saaber, kirjanik