Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Kuigi ajalugu on ammu kahtluse alla seadnud punase mõttelaadi ja lõhkunud kolhoosid, ei ole Lääne-Virumaal ilmselt teist küla, mis võib uhkustada külameestest kolhoosiasutajate ja revolutsiooni sepitsevate noortega.
Aburi külast pärit Friedrich ja Heinrich Ross kavandasid revolutsiooni juba varasest noorusest peale. Rossid elasid Aburist üle välja metsa servas. Aburi küla elust kirjutab Heinrich Ross oma 1986. aastal välja antud mälestusraamatus “Ei vabadust saa taevaväega”.
Isa surma järel kitsikusse jäänud neljalapselise pere pojad käisid karjas ja tegid talutöid nagu teisedki külas. Koolis käisid nad Aburi külas. Külakool Aburis on tänaseks mälestus.
Kes teab, kust see revolutsioonipisik külla toodi, aga küllap oli osalt süüdlane Rosside naabrimees Rudolf Langemets, kes töötas Petrogradis ühes sõjatehases ja kes tõi sealt kaasa vastavat kirjandust. Hiljem tõi pahempoolset trükisõna koju ka vanem vend Karl, kes õppis Rakveres õpetajate seminaris.
Igal juhul kestsid poliitilised arutelud Rosside pool hilise öötunnini ja revolutsiooniline mõte levis Väike-Maarjas ja Porkunis 1917. aasta oktoobris justkui tuulest kantult.
Võitluslikud meeleolud haarasid ka Väike-Maarja kooli, kus ühisgümnaasiumi vanemate klasside õpilased nõudsid direktor Eriksoni tagasiastumist. Koolis puhkes streik. Asi lõppes mõnede õpilaste, nende seas ka Friedrich Rossi koolist väljaviskamisega.
Aburis valmistuti 1924. aasta revolutsioonikski. Heinrich Ross kirjeldab: “Lendlehtede levitamisega alevis ja külakohtades oli märksa teistsugune lugu kui linnas. Maal tundsid inimesed üksteist paremini. Saadi isegi aru, milline maailmavaade kellelgi on. Eriti pandi tähele nende inimeste toimetamisi, kellest teati, et nad kritiseerivad maksvat riigikorda.”
Nõnda tuligi külanoortest revolutsionääridel levitada lendlehti rohkem Väike-Maarjas kui Aburi küla vahel. Küll aga varjati Aburi kodu tagatoas võimude eest kaugemalt seltsimehi-aatekaaslasi. Sellessamas tagakambris peeti ka salakoosolekuid.
1924. aasta novembris kuulus Väike-Maarja löögirühma juba kümme meest. Aburi mehed kogusid Tallinna seltsimeeste jaoks ka vintpüsse.
Lisaks revolutsiooni hällile on Aburi olnud ka kolhoosi häll. 2. aprillil 1948. aastal sündis Aburis põllumajanduslik artell Uus Elu. Selle kohta võib lugeda käsikirjalisi materjale Väike-Maarja muuseumis. Meenutustes on kirjas: “Vabadel talveõhtutel kogunesid Aburi küla talunikud külavoliniku, keskmiktalupidaja Evald Kreegi juurde, kus jutt kandus kollektiviseerimisküsimustele.” Seal rääkis kaks aastat Kirgiisia ühes kolhoosis elanud Isamaasõja invaliid Ero Langemets kolhoosikorra eelistest.
Kolhoosipere isiklikuks kasutamiseks antud aiamaa suuruseks otsustati jätta 0,6 ha. Otsustati samuti, et igal kolhoosiperel võib isiklikuks kasutamiseks olla kaks lehma, noorloom, üks emis põrsastega, kuni kümme lammast ning kuni kümme mesipuud.