Kaemus: Hääletute hääl: triibust arestini

Sass Henno “Mina olin siin”. Eesti Päevaleht.

Pappi on vaja. Üksildastel noortel inimestel kõledas suures ilmas. Või väikeses. Kus soojust õieti polegi. Kus maksevahendeiks on rusikas ja kepp. Narkodiileriks saadakse nagu muuseas.

“Aga ma tean, et tol ööl, nagu paljudel öödel tulevikuski, polnud poisil lihtsalt kusagil ööbida. Korralikult maganud polnud ta juba lapsepõlvest peale.”

Poisi nimi oli Rass. Tüdruku nimi Säde. “Nad naersid tol ööl esimest korda nii, nagu nad hiljem suutsid naerda alati kõige üle, mis tegelikult tõsine ja kurb oli.”

Koolipäev: “Izvinite, što ja apazdal na urok ...” Rassile meeldisid selle kooli õpetajad. Ainult direktoriga oli probleeme.

Võiks “bensukat teha”. Nii 80 liitriga. Risk ja adrenaliin. Kaks neljakümneliitrist tühja kanistrit. Vilistavad kummid. “Mis kuradi kõne see oli? Ah? Mis türa võõralt numbrilt sa helistasid mulle? Mis kurat sa mu autoga tegid?? Mis tähendab võtmed on alles!?? Lohh, raisk, ma tapan su ära, haige munn, nahhui.”

Vahele kõrts ja lööming. Õpetus mitte tõmmata verd hingekurku. Vangist vabanenud Olar.

Märg sõrm fooliumümbrikusse. Peavalutabletid kaaluvihtidena ja asjalik soovitus segada metat palavikualandajaga. Olar seab ettureid. Tavaräigelt. Debiilteraselt. Suunab Rassi suure rahavõimaluse juurde.

Tegelikult tahab Rass arstiks saada. Mudamineviku ja sopaoleviku kiuste. Aga esialgu proovib teenida. Müügimehena. Diilerina.

Sass Henno esikteos võib tunduda kõnepruugilt võigas ja ropp, aga peab olema suht tropp, et vaid selle märkamisega piirduda.

Sest see on kest, olemis- või suhtlemisvorm, kus ühed sõnad pole paremad kui teised. Neis kõlab olemise äng. Selle eksistentsi keel. Aga see eksistents on samavõrd (eba)loomulik kui kurb. Kus füüsilise ja hingelise valuläve kõrgus kõigub. Sõltuvalt.

Karm lugu. Elu sellest osast, millest ei kuule ega taha kuulda. Ei näe ega taha näha. Varjuelu. Siinsamas. Pinna all.

Berk Vaher on öelnud: “Sass Henno on andnud senise kultuurikeskkonna poolt lindpriiks kuulutatud põlvkonnale kirjandusliku hääle – kirjutab selle põlvkonna elule tagasi ning elu tagasi kirjandusse.” Nii ongi.