Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kord tõuseb koidutäht, too tõeline Koidutäht

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Käimasolev vaikne nädal on õige pea jõudmas oma kulminatsioonini.

Kolm pühamat päeva – Triduum Sacrum – juhatavad meid vahest maailma kõige enam kujundanud sündmuste lätetele. Suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev ja Kristuse ülestõusmispüha seisavad kristliku ajaarvamise südames kogu inimkonna olemasolu mõtestajatena. Nende päevade sisusse süveneja kohtub ainulaadse sündmustikuga, mille sõnum oma rikkuses annab ainet üha uuteks ja uuteks mõtisklusteks.

Ajaarvamise südames

Suurel neljapäeval kohtume armulauasaladusega ning teeniva Kristusega, kes iseenda ja oma järgijate ülesannet maailmas mõtestab madalaima teenimisametiga, kui ta laskub pesema oma õpilaste jalgu.

Suurel reedel kuuleme Jeesuse viimaseid sõnu ristil – “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid” - ning oleme sunnitud taas küsima kannatava ja sureva Jumala müsteeriumi tähenduse järele.

Vaikne laupäev on Kristuse hauas lebamise ja surmavallas käimise päev ning aasta rõõmsaimal pühapäeval, ülestõusmispühal, hõiskab ja ilutseb kogu kristlaskond Jumala võidu, Elu võidu, Parima võidu pärast. Haud leiti tühjana ja Jeesus ilmus ülestõusnuna esmalt Magdala Maarjale ning peagi teistele jüngritele.

Vahest üks omapärasemaid laenguid, mida see püha periood kristlasele annab, tekib peaaegu üheaegses kohtumises kannatava ja võidutseva Jumalaga. Vähe on inimesele abi kaugest kõrgusest valitsevast despoot-isandast, kes ei vaevu eriti sageli kummarduma, et inimesele vaadata.

Hoopis teine tunne ärkab hinges, nähes Jumalat olukorras, kus sa isegi oled, ning veel palju hullemaski. Ja sa tead, et lootusetus alias surm on jäädavalt minevik Kristuse võidu tõttu.

See evangeelium, rõõmusõnum, on oma iga-aastases kordumises siiski nii põhjapanevalt ainulaadne, et selle vastuvõtmiseks valmistutakse erilise hoolega. 40 argipäeva kestev paast, nimetatud ka suureks paastuks, on periood, mil iga ülestõusmise rõõmust hõisata soovija valmistab end pidupäevaks ette. Kes paastub toidust, kes telekast. Keegi püüab usinamalt palvetada, teine püüab korda ajada oma sassis inimsuhted.

Palveränd Pühale Maale

Üks vana paastuaja traditsioon on sel ajal ette võtta palverännak mõnda pühasse paika. Allakirjutanul oli seekord võimalus osaleda koos mitme teise Viru praostkonna vaimulikuga palveteekonnal Pühal Maal, Iisraelis.

Tänane mitteametlik Iisraeli pealinn Jeruusalemm on läbi kahe aastatuhande olnud kristlastele esimeseks palverännukohaks Rooma ja Santiago de Compostela ees. Kõndida Jeesuse enese jalajälgedes on võimalus, mida eriliselt otsitud ja igatsetud.

Meie teekonna keskpunktideks olid Jeruusalemma linn ja Galilea järve ümbruskond. Esimene seostub otseselt Jeesuse kannatustee ja surmaga, viimane tema kannatusele eelnenud õpetustegevusega.

Ei ole üleliigne osutada nende hetkede väärtusele, kui seisad paikades, mis nii otseselt kui võimalik on lunastuslooga seotud. Mis siis, et Kristuse kannatustee Via Dolorosa on täna lärmakas kaubatänav, et Jeesuse ristilöömise ja matmise paiga kohale ehitatud kirik on jagatud mitme erineva teineteisega tülitseva konfessiooni vahel või et Tema sünnilinna Petlemma pääsemiseks pead läbima automaaturite valvatava turvatara. Siiski ei ole võimalik kustutada seda vaimulikku väge, mida usklik inimene Jumala enda poolt laetud paikades kohtab. Lemmikteekonnaks paastuaja palverändureile on Kristuse ristilöömispaiga Kolgata ja püha haua külastamine. Seejuures võib tunduda veidrana, et õigupoolest osatakse Jeruusalemmas näidata kahte Kolgatat ja Kristuse hauda. Üks paik on tänases Püha Haua kirikus, kus vaatamiseks-katsumiseks olemas nii Kristuse risti asupaik kui ka haud koos alusega, millel Jeesus surnuna lebas.

Teine, peamiselt protestantlike kristlaste poolt Kolgataks tunnistatud mägi, paikneb väljapool praeguseid vana Jeruusalemma müüre asuvas aias. Seejuures pole kummagi paiga autentsust võimalik faktiliselt lõpuni tõendada.

Ja nii võib mõnigi palverändur päris hämmeldunult külastada kahte hauda, teadmata, kumb on õige.

See hämmeldus ja segadus meenutab evangeeliumide jutustusi tühja haua leidmise ja Kristuse ülestõusmise kohta. Keegi leiab tühja haua, keegi jutustab Issanda varastamisest, teine tema ülestõusmisest, keegi jookseb hauale asja kontrollima, keegi on uskmatu

Too segadus Jumala imelise tegutsemise ümber Kristust äratades kestab siiani. Ja mitte üksnes Pühal Maal, vaid ka paljude inimeste südames. Kas see kuulutus on tõene, kas see rõõmusõnum on võimalik, kas Jumal tõesti tegutseb, kas surm on tõesti maha tallatud?

Kohtumine toob selguse

Esimesed ülestõusmise tunnistajad leidsid vastuse oma küsimustele ja saavutasid rahunemise hingele, kui ise ülestõusnut kohtasid. Seda kohtumist on hea soovida meile kõigile.

Jäägu siin kõlama iidses ülestõusmispüha öösel lauldavas ülistushümnis sõnastatud lootus, mis haarab endasse kogu ülestõusmispüha sõnumi: “Kord tõuseb koidutäht, too tõeline Koidutäht, mis iial ei looju: Sinu Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, kes on üles tõusnud surnuist ja saanud valguseks kogu inimkonnale ning elab ja valitseb igavesti. Aamen.”

Tauno Toompuu, Simuna koguduse diakon

Tagasi üles