Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
Kes ei tunneks helget fantasööri Toomas Nipernaadit. Romaanist ja filmilinalt. Elustki. Kuuldemängust vaatab vastu sootuks tumedapalgsem mees.
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimikangelast on aina vaadatud kui romantilist rändurit, kelle imeline sõnaseadmisoskus nihutab suuremaid ja väiksemaid mägesid naiste hinges ja saatuses.
Kõigil teda ammulisui kuulavail hingedel ei lähe, tõsi küll, kaugeltki hästi, aga meisterluiskam Niprnaadi rändab uutele (sõna)võitudele ning selja taha jäänutega pole tal ega lugejal enam asja. Sellise soojatoonilise Nipernaadina on mälus ka Tõnu Kark filmi-Nipernaadina.
Pille-Riin Purje kuuldemängulavastus “Toomas Niprenaadi talv” avab kuulajale sootuks uue Nipernaadi.
Väärilised vastased
Tavapärase romantikuoreooli austajates on lavastajakontseptsioon ja Üllar Saaremäe kuuldemängitud roll tekitanud üpris järsku vastuseisu, koguni etteheiteid peaosatäitja valiku suhtes. Samavõrd on uuest küljest avatud Nipernaadile olnud innustunud poolehoidu.
Kuuldemängu loojate valikud on olnud teadlikud, ehk isegi põhimõttelised. Nagu seegi, et kuuldemäng on pigem helipoeem, kus taustal ei kriiksu uksed ega mühise meri. Ainult muusikal on sõnaõigus. Ja tegelaste sisekõnet avavatel Marie Underi ja Henrik Visnapuu luuletustel.
Milline on see uus Nipernaadi? Lühidalt öeldes riukalik tüüp. Mees olemise ja mängu piirimailt, kes tahakski ehk sukelduda unistustesse kui tõelusse, aga ei tee seda. Mees, kelle kirg on provotseerida naisi, kultiveerida unistusi, kuid olla kinni kodustes soojades kompressides kesk kikivarvul käivaid kodakondseid.
Pärlihunniku leidmisest unistavas armunud Maret Vaas on Nipernaadi leidnud väärilise vastase. Osalt koguni hingesugulase. Unistuste- ja luulelugudealdis neiu püüab järjekindla leebe narrimise-norimise ja kiusakusega meelitada välja ränduri tegelikku mina. Pooleks kartus ja uudishimu.
Piret Laurimaa selge- ja helgehäälse Maret Vaa ning Üllar Saaremäe samettämbrise Toomas Nipernaadi unistuslike dialoogide vahele lõikub teravatoonilisi sõnasõdu ja isepäist oma õiguse ajamist. “On tädi, on laevad, on ...” veenab Nipernaadi jonnaka bravuuriga, kangekaelselt. Tõestades, nui neljaks, ilmselget valet.
Tegelikult kõlavad esialgsed jutuajamised armunute pisut pirtsutava kahekõnena, vastastikuse proovilepanekuna, solvumiste ja norimistega. Ent Seeba kuningannast kõnelemine jääb poolelt lauselt piibli hooleks ning rollist teise astumisi saadavad närvilised noodid, mis puistavad kuulajasse kahtlusi.
Kaunishingsest sügistalvest käib mängu edenedes aina sagedamini läbi külmi iile. Meenub, kust tuleb see mees, milline on tema elutaust ja talvine tõde.
Kompressid ootavad
Ja siis saabub Inriid Nipernaadi – Piret Rauk oma jahedas asjalikkuses. Ta on daam. Selgepiiriline, konkreetne, tegus naine, kellega abikaasa kohe unisooni satub ning on läbematu rongile tõttama.
Piret Rauk on Inriidina meeldejäävalt stiilne, ent sellise, teadlikult valetava, naistega kui kaltsunukkudega mängiva Nipernaadi kõrvale sobinuks ka vähem-daam, ehk lausa võimukas kodukana.
Kui katki läheb Maret Vaa, see paari ei huvita. Kodu, kompressid, pohmellid, sulepea ja tindipott ootavad. Inspiratsioonikogumise aeg on otsas. Järgmisel suvel murrab see Nipernaadi muretult taas südameid.