Rudolf Penno sünnist möödus 110 aastat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

V Riigikogu esimees Rudolf Penno sündis 12. mail 1896 Virumaal Undla vallas mõisatöölise, pärastise väikekohapidaja pojana.

 Penno õppis Hulja vallakoolis, Liiguse ministeeriumikoolis ja sai algkooliõpetaja kutse Rakvere õpetajate seminaris.

1917. a lõpetas ta Petrogradis Vladimiri sõjakooli. Võttis osa I maailmasõjast, 1918. a oli ta koduvallas tegev Kaitseliidu organiseerimisel, Vabadussõjas osales ohvitserina.

1922. aastani töötas Rudolf Penno õpetajana Kadrina kõrgemas algkoolis, edaspidi Neeruti ja Liiguse algkooli juhatajana.

Sealt peale algas Rudolf Penno poliitiline ja ühiskondlik tegevus. Ta oli aastast 1923 II-V Riigikogu liige ja Riigikogu esimees 1934-1937. Aastal 1938 valiti ta Riigivolikogu liikmeks Virumaalt, oli 1939. a selle teiseks esimeheks.

Ta oli asunike, hiljem ühinenud põllumeeste erakonna kauaaegne esimees. Lisaks poliitilisele tegevusele lõi ta kaasa mitmes haridus- ja majandusorganisatsioonis: ÜENÜ kesknõukogus, Eesti Haridusliidus, spordiseltsi Kalev juhatuses. Ka oli ta tegev põllutöökoja ja ühistegevuskoja juhatuses. Virumaa mehena oli ta 1930-1934 Viru maavolikogu esimees. Ja ikka jätkus Rudolf Pennol jaksu ja pealehakkamist teha oma Undla vallas asuvast Pajuvälja talust majapidamine, mis kõlbas eeskujuks kõigile.

1940. a kommunistliku okupatsiooni tulekul asus Rudolf Penno vastasrinna organiseerimisele. Minu esimene isiklik kokkusaamine temaga oli 1940. a nn valimisvõitluse organiseerimisel ta ajutises advokaadibüroos Rakveres Laias tänavas.

Vergi rannast samas paadis veebruaris 1944 lahkudes jätsime Eestiga nägemiseni.

Penno ei saanud kunagi enam Eestit näha, kuid ta oli veendunud, et Eesti vabaneb. Pärast lühikest vahepeatust Helsingis asus Rudolf Penno koos perega Stockholmi. Siin jätkas ta ühena juhtidest Eesti eest peetavat vabadusvõitlust. Rootsis oli ta tuntud Vana Pennona, ometi ei saanud ta kunagi vanaks. Rudolf Penno suri 25. novembril 1951.

Rudolf Pennole oli omane pondus, kunagi ei tekkinud tunnet, et ta seda püüdis, ometi oli see igal sammul olemas - see oli sõbralikkuse, inimlikkuse talent. Pennol oli kindel religioosne-filosoofiline ellusuhtumine.

Ta oli oma elu lõpuni visa ja sihikindel Eesti iseseisvuse eest võitleja – ta polnud mitte ainult nimelt, vaid ka teolt vääriline Otto Tiefi valitsuse minister.

Aksel Mark

    Tagasi üles