Üha harvem möödub praegusel ajal inimese elu ühes kohas - õpingud, pere loomine, parema töö otsimine võivad ta elama viia kaugele kodust, ikka suuremasse linna, välismaalegi. Vahel tuleb tahtmine naasta algusesse.
Eevi Kuht: Koduküla, kodumaa ...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe puhkuse ajal viis tee mind kodukülla, kuhu polnud ammu juhtunud. Mind tabas tõeline üllatus. Aga kõigest järgepidi, ajas korraks peatudes.
1930 ...
Kehvavõitu saviseintega talud, ühes maja otsas kaks tarekest ja suur köök, teises loomalaut. Laastukatused, kooguga kaevud. Maad kümme-viisteist hektarit. Üks või kaks hobust, tarvilisemad põlluharimisriistad, laudas mõni lehm.
Enamasti pikaaegse pangalaenuga ostetud kohad. Noorem pererahvas, mõnes peres viis-kuus last. Rabati tööd teha. Mõne aasta pärast oli lehmakari suurem, hobune lisaks. Laenu jõuti tasuda. Nii kõneles mulle vanaema.
1949 ...
Seda aega mäletan juba ise. Mitu külameest oli rahvavaenlaseks kuulutatud ja arreteeritud, pered elasid küüditamishirmus. Varjasime end emaga sugulaste juures.
On meeles, et ühes majas oli suur kell, mis igat täistundi kumeda häälega kuulutas ja mind unest üles ehmatas. Teises, ilmselt jõuka talu suure elutoa laes tõmbas pilku uhke inglitega maaling, aga põrandal haises linnusõnnik, ruumi kasutati vist kolhoosi kanalana.
Veel mitu aastat hiljem kamandas vanaema mind peitu, kui teed mööda auto sõitis. Et äkki on küüditajad.
Meilt võeti kolhoosi lehm ja hobune. Viimane jäi hirmkõhnaks, temaga ringi ratsutava kolhoosibrigadiri, suurt kasvu mehe jalad ulatusid vastu maad.
1965 ...
Kolhoosi traktoristid olid õlised nii otseses kui kaudses mõttes. Hommikuti kogunesid naised kolhoosi talli juurde, kus põllutöölistele ülesanded jagati. Palju tööd tehti ikka hobustega.
Ettevõtlikumad käisid linnas ametis, veel ettevõtlikumad hakkasid linna maja ehitama. Uskumatult kiiresti kerkisid kuuekümnendail linnaserva terved eramurajoonid. Need, kes linna läksid, enam maale tagasi ei tulnud.
Mõni kolhoos kogus jõukust, meie oma kiratses. Iga pere pidas lehma ja piima müügist sai raha. Pealegi võttis piimaauto selle teeotsas piimapukilt peale.
1991 ...
Algas omandireform. Pärijad hakkasid tagasi saama kunagi kolhoosi võetud vara ja riigistatud maad. Arvestus oli segane, käis mingite tingühikute järgi, igal tinglehmal oli olenevalt majandi varalisest seisust erinev hind, enamasti üsna väike. Võtnuks tagasi lehma, oleks kõvasti võitnud, aga tavaliselt polnud paljudest enam loomapidajat.
Eestit vallutas talupidamise vaimustus, eakad, kes veel mäletasid, milline oli taluelu kunagi olnud, lootsid katkenud kohast jätkata. Mida aga teha maaga? Peaaegu oleks me valinud selle eest erastamisväärtpaberid ehk EVPd, aga ühes pärijas ärkasid nostalgilised mälestused taluelust.
Tuli kuulda võtta vanemaid inimesi, kes mäletasid, et maa maksis kunagi kulla hinda. Muist pangalaenust, mida võtsid talu ostmiseks kunagi vanavanemad, jäigi tasumata. Nõukogude võim kustutas Eesti-aegsed võlad, aga võttis vara.
2006 ...
Linnast kümne kilomeetri kaugusel asuvat küla on raske ära tunda. Ja ega seda saa vist enam kunagiseks külaks pidada, kuigi moodsaks kohendatud vanade talumajade endist väljanägemist võib hoolimata suurtest akendest ja kiiskavatest plekk-katustest veel ette kujutada.
Endises karjakoplis kerkib uuselamurajoon, papist küla. Üksikuis majades süttib õhtuti valgus, ülejäänud on pooleli ja nende juures valitseb vaikus. Masu on võtnud tulevastelt koduomanikelt töö ja pank keeranud kinni arendajate rahakraanid.
Seda, mis eelnevalt toimunud, tean juttude järgi. Et minu vaesest kodukülast kujunes kinnisvaraarendajate rahaauk.
Et maa hind muudkui tõusis ja ostjaid jagus. Aga mitte kõik ei kiirustanud oma maad maha müüma, kuigi selle hind lakke tõusis.
Maad peeti ikka suuremaks väärtuseks kui selle eest pakutud raha. Aeg näitab, kas see oli õige ja mis saab uusasumist keset kunagist karjakoplit.