Eevi Kuht: Koduküla, kodumaa ...

Eevi Kuht. Foto: Meelis Meilbaum

Üha harvem möödub prae­gusel ajal inimese elu ühes kohas - õpingud, pe­re loomine, parema töö otsimi­ne võivad ta elama viia kaugele kodust, ikka suuremasse linna, välismaalegi. Vahel tuleb tahtmine naasta al­gusesse.

Ühe puhkuse ajal viis tee mind kodukülla, ku­hu polnud am­mu juhtunud. Mind tabas tõe­line üllatus. Aga kõi­gest järgepidi, ajas korraks peatudes.

1930 ...

Kehvavõitu saviseintega talud, ühes maja otsas kaks tarekest ja suur köök, teises loomalaut. Laastukatused, kooguga kae­vud. Maad kümme-viisteist hek­tarit. Üks või kaks hobust, tar­vilisemad põlluharimisriistad, laudas mõni lehm.

Enamasti pikaaegse pangalaenuga ostetud kohad. Noorem pererahvas, mõ­nes peres viis-kuus last. Raba­ti tööd teha. Mõne aasta pärast oli lehmakari suurem, hobune li­saks. Laenu jõuti tasuda. Nii kõneles mulle vanaema.

1949 ...

Seda aega mäletan juba ise. Mitu külameest oli rahvavaenla­seks kuulutatud ja arreteeritud, pe­red elasid küü­­ditamis­hir­mus. Varjasime end emaga su­gu­laste juures.

On mee­les, et ühes ma­jas oli suur kell, mis igat täis­tundi kumeda häälega kuulutas ja mind unest üles ehmatas. Teises, ilmselt jõuka talu suure elutoa laes tõmbas pilku uhke inglitega maa­­ling, aga põrandal hai­ses lin­nusõnnik, ruumi kasutati vist kol­hoosi kanalana.

Veel mitu aastat hiljem kamandas vanaema mind peitu, kui teed mööda auto sõitis. Et äkki on küüditajad.

Meilt võeti kolhoosi lehm ja ho­bune. Viimane jäi hirmkõhnaks, temaga ringi ratsutava kol­hoosibrigadiri, suurt kasvu mehe jalad ulatusid vastu maad.

1965 ...

Kolhoosi traktoristid olid õlised nii ot­seses kui kaudses mõttes. Hom­mikuti kogunesid nai­sed kol­hoosi talli juurde, kus põl­lu­töölis­tele ülesanded jagati. Pal­ju tööd tehti ikka hobustega.

Ettevõtlikumad käisid linnas ametis, veel ettevõtlikumad hakkasid linna maja ehitama. Uskumatult kiiresti kerkisid kuueküm­nen­dail linnaserva terved eramu­rajoonid. Need, kes linna läksid, enam maale tagasi ei tulnud.

Mõni kolhoos kogus jõukust, meie oma kiratses. Iga pe­re pidas lehma ja pii­ma müü­gist sai ra­ha. Pea­legi võt­tis pii­maauto sel­le teeotsas pii­mapukilt peale.

1991 ...

Algas omandireform. Pärijad hakkasid tagasi saama kunagi kolhoosi võetud vara ja riigistatud maad. Arvestus oli segane, käis mingite ting­ühikute järgi, igal tinglehmal oli olenevalt majandi varali­sest seisust erinev hind, enamas­ti üsna väike. Võtnuks tagasi leh­ma, oleks kõvasti võitnud, aga ta­valiselt polnud paljudest enam loomapidajat.

Eestit vallutas talupidamise vai­mustus, eakad, kes veel mäletasid, milline oli taluelu kunagi olnud, lootsid kat­ke­nud kohast jätkata. Mida aga teha maaga? Peaaegu oleks me va­linud selle eest erastamisväärtpa­berid ehk EVPd, aga ühes pärijas ärka­sid nos­talgilised mälestu­sed talu­elust.

Tuli kuulda võtta va­ne­maid inimesi, kes mäletasid, et maa maksis kunagi kulla hin­da. Muist pangalaenust, mida võtsid talu ostmiseks kunagi va­na­va­nemad, jäigi tasumata. Nõu­ko­gude võim kustutas Eesti-aegsed võlad, aga võttis vara.

2006 ...

Linnast kümne kilomeetri kau­gusel asuvat küla on raske ära tunda. Ja ega seda saa vist enam kunagiseks külaks pidada, kuigi moodsaks kohenda­tud vanade talumajade endist väl­ja­nä­gemist võib hoolimata suurtest akendest ja kiiskavatest plekk-katustest veel ette kujutada.

Endises karjakoplis kerkib uus­elamurajoon, papist küla. Ük­sikuis majades süttib õh­tuti valgus, ülejäänud on poo­leli ja nen­de juures valitseb vai­kus. Ma­su on võtnud tulevastelt koduomanikelt töö ja pank keeranud kinni arendajate rahakraanid.

Seda, mis eelnevalt toimunud, tean juttude järgi. Et minu vae­­sest kodukülast kujunes kinnisvaraarendajate rahaauk.

Et maa hind muudkui tõusis ja ostjaid jagus. Aga mitte kõik ei kiirustanud oma maad maha müüma, kuigi selle hind lakke tõusis.

Maad peeti ikka suuremaks väärtuseks kui selle eest pakutud raha. Aeg näitab, kas see oli õige ja mis saab uusasumist keset kunagist karjakoplit.