Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
/nginx/o/2013/10/04/2506399t1ha5da.jpg)
Suvi on käes, vesi soe ja rannad lapsi täis. Kõik nende seast veel ujuda ei oska. Lapsevanemate tarvis, kes tahaksid oma lastele ujumise põhitõed selgeks teha, on Eesti vetelpäästeselts kokku pannud ujuma õppimise põhitarkused.
Nende järgi rahulikult ja järjekindlalt tegutsedes võivad tublimad laste hulgast ujumise põhitõed selgeks saada juba nädalaga.
Õpetaja olgu sõbralik
Lapsevanem ise peab olema sõbralik ja heas tujus, siis sujub õpetamine ladusamalt. Sundida õpetamise juures ei tohi, lapse veepinnal jõuga hoidmine ei anna tulemusi. Mõttetu on ka kiirustada. Harjutusi tuleb korrata mitu korda, liikuda edasi samm-sammult ja harjutada päev päeva järel.
Tähtis on valida ohutu koht, kus vesi läheb sügavaks aeglaselt. Koht pole sobiv, kui põhi on kehv ja kivine, vesi kiire vooluga. Last võib harjutada kõige rohkem rinnasügavuses vees, esimesi samme ujumisoskuse omandamisel on tal julgem teha kalda poole liikudes.
Veekartusest ülesaamine
Osa lapsi on veesõbralikud, teised jällegi pelgavad vett. Veehirmust ülesaamine on kõige tähtsam samm. Veesõbralikkust saab kontrollida kahe harjutusega: laps viib pea vee alla ja hoiab seal, lugedes mõttes viieni ja laps lamab selili kaldaäärses madalas vees. Veesõbralik laps hoiab puusad veepinnal, tema pea on otse ja kõrvad vees. Hirmu korral vajuvad puusad alla ja kukal tõuseb veest välja. Väga hästi on veega kohanenud selline laps, kes hoiab vee all silmad lahti ning leiab põhjast eseme ja suudab vee all 10-20 sekundit hinge kinni hoida.
Lapse veepelglikkust võib suurendada vanema hirmunud olek. Seepärast tuleb säilitada rahu, kui laps prantsatab üleni vee alla. Kui anda lapsele aega ise toime tulla ja püsti tõusta, õpib laps ennast usaldama.
Ujumine algab hingamisest
Vette väljahingamine on ujumisoskuse võti. Selle omandamine nõuab aega ja pidevat harjutamist. On vaja teada, et väljahingamine kestab kaks-kolm korda kauem kui sissehingamine, erinevalt sissehingamisest on see jõuline. Välja hingatakse läbi poolavatud suu (seliliasendis läbi nina), sisse hingatakse ainult suu kaudu.
Väljahingamise tugevust näitab mullide rohkus ja suurus. Mida suuremad mullid, seda jõulisemalt laps hingab, seda kindlamini ta end vees tunneb. Vette hingamist tuleb alguses proovida kaks-kolm korda järjest, ilma pausideta, tasapisi on tarvis kordade arvu suurendada. Innuka mulistamise eest peab last kiitma.
Hingamisest sõltub ka keha ujuvus. Et laps seda tajuma õpiks, sobivad järgmised harjutused. Esimese harjutuse puhul istub laps vööni vees ja hingab sügavalt sisse-välja. Samal ajal ta tunnetab, kuidas keha tõuseb ja vajub.
Teise harjutuse puhul laps seisab, hingab sügavalt sisse, surub pea rinnale ja püüab puudutada varbaid sõrmedega. Seepeale tõuseb lapse selg veepinnale. Kui see oskus on omandatud ja laps püsib vee all rahulikult kuni 10 sekundit, võib asuda järgmise harjutuse juurde.
Liikumine liueldes
Vees on võimalik edasi liikuda vaid voolujoonelises asendis. Enne vetteminekut võiks seda asendit proovida kaldal selili olles. Õige on asend, kus lapse pea on käte vahel ja kõrvad kaetud, käed ühendatud sõrmseongusse, jalad koos, pöiad välja sirutatud ja keha vaba.
Vöösügavuses vees oleks libisemise harjutamiseks hea kasutada ujukit. Kummirõngas, ujumislaud või tühi plastmasspudel reite vahel ei lase jalgadel alla vajuda. Seiske lapse kõrval, haarake tal kätest ja tõmmake libisema. Libistage last kolm-neli meetrit nii selili- kui ka rinnuliasendis.
Laps saab libisemist proovida ka iseseisvalt. Selleks tõukab ta end põhjast lahti madalstardiasendis, viib käed ette ja tõmbab pea alla. Laske lapsel mõned meetrid libiseda. Esimestel kordadel võib libisemise vahemaa olla lühike, igal juhul tasub aga last kiita, sest liuglemine on esimene samm, mis juba tegelikku ujumist meenutab. Kui liuglemise põhivõtted on kätte õpitud, muutub läbitav vahemaa iseenesest järjest pikemaks.
Käed tööle
Käte töö õppimist on parem alustada seliliasendis. Sel moel on lapse nägu vee peal ja hingamine vaba. Kätega töötades on jälle kasu reite vahel hoitavast ujukist, sest jalad ei tohi esialgu kaasa töötada. Laps lamab selili, käed õlgade laiuselt ees. Nüüd pöörab ta peopesad (sõrmed on koos) väljaspoole ja painutab labakätt tõmbe suunas. Jälgige, et tõmbe lähteasend oleks õige, alles siis lubage tal sirged käed veepinna lähedalt tugeva tõmbega alla viia. Laske lapsel käsi veest välja tõstmata libiseda. Hoo lõppedes viib laps käed ühekaupa läbi õhu taas ette ning teeb uue paaristõmbe. Viie meetri läbimiseks ei tohiks vaja minna rohkem kui kolme tõmmet.
Peatumine vees eeldab oskust paigal püsida. Veele saab toetuda allapoole pööratud peopesadega, liigutades neid rahulikult ühele ja teisele poole. Laps istub pallil või ujukil ning hoiab tasakaalu peopesade abil. Laps on rinnuliasendis, käed ees ja ujuk reite vahel. Nüüd tõstab ta pea ning hoiab seda minuti jooksul püsti, tehes samal ajal peopesadega toetavaid liigutusi.
Jalad tööle
Kui käed korralikult käivad ja ujujat edasi viivad, hakatakse tähelepanu pöörama jalgadele. Kõige populaarsem ujumisstiil on krool, milles on suur tähtsus jalgade tööl. Enamasti arvatakse, et mis seal siis ära ei ole - tuleb võtta ujumislaud käte vahele ning sirgeid jalgu kordamööda üles-alla liigutades lähebki keha edasi.
Tegelikult on asi keerulisem, niisama summimisest pole abi, see võib muuta pinnal püsimise ja ujumise isegi raskemaks.
Esiteks tuleb teada, et jalaliigutuste põhiülesanne on vältida jalgade vajumist. Vaid väga hea pöiapainduvuse korral on võimalik jalgade tööd tehes kiiresti edasi liikuda. Teiseks peab jalaliigutus tingimata meenutama lööki.
Esmalt tuleb jalg enne lööki kergelt põlvest painutada, seliliasendis tuleb rõhutada lööki üles, rinnuliasendis lööki alla. Pöiad on löögi sooritamisel lõdvad ja sissepoole pööratud.
Krooliks on otstarbekam alustada jalgade töö õppimist seliliasendis, siis saab laps ise oma liigutusi jälgida. Laps istub madalas vees ning teeb jalgadega kordamööda üleslööke. Laske tal sooritada löök nii, et vesi pritsib näo suunas.
Järgmise samm on, et laps ujub selili lamades ja jalgade töötades krooli umbes kümme meetrit. Jälgida tuleb, et varbad ulatuksid veepinnani ja põlved ei tuleks liiga palju veest välja.
Selili ja koera
Kui käte ja jalgade töö eraldi on selge, laske lapsel proovida neid koos. Algeline seliliujumine koosneb käte paaristõmmetest ja -tõugetest (käsi ei tooda veest välja) ning kroolides jalgade tööst. Kui laps suudab niimoodi 10-20 meetrit ujuda, võib ta proovida krooli ujuda selili. See tähendab vahelduvat käte tööd (käsi viiakse läbi õhu ette) koos jalgade tööga.
Koeraujumine on üks lihtsamaid ujumisviise rinnuliasendis (ei pruugi vette hingata). Kätega tuleb sooritada, pea ees, n-ö kaapeliigutusi, tõmbed on lühikesed, jälgige peopesa asendit. Samal ajal sooritavad jalad kroolimise lööke. Vaadake, et lapse jalad ei vajuks.
Abivahendid
Poodides müüakse mitmesuguseid plastmassist ja täispuhutavaid abivahendeid, mille ülesanne on hoida last veepinnal. Kindlasti annavad need supluse ajal kindlustunnet, vahel aitavad kaasa ka vee kandevõime tunnetusele ning ühes sellega äratundmisele - ma oskan ujuda. Üks lihtsam ja odavam abivahend on tühi plastmasspudel. Jalgade vahele asetamiseks tuleb see eelnevalt kokku pigistada ja kinni korkida. Plastmasspudeleid on võimalik kasutada ka teistel eesmärkidel, näiteks vahemaa märkimiseks, sukeldumisel väravatena jne. Ujumisoskuse saab kiiremini ja kindlamalt selgeks aga ilma abivahenditeta (v.a ujuk jalgade vajumise vältimiseks).
Allikas: Eesti vetelpääste selts www.evp.ee