Petank on sport

Paljud inimesed on küsinud minult kahtlusega, kas petank on ikka sport, sest see ala seostub küsija jaoks rohkem vaba aja veetmisega, mänguga, mida mängitakse suviti grillides ja piknikel. Olen suunanud küsijad mõtteteele, et sellise lähenemisnurga alt vaadates võiks pea kõiki spordialasid siduda vaba aja veetmisega.

Võrkpalligi kõksitakse lihtsalt üle võrgu, sulgpalli saab oma lõbuks toksida, kõrtsikakluses on elemente nii poksist, judost kui ka teistest võitlusviisidest jne. Neile, kellele sellisest väljundist ei piisa, kes tahavad antud aladel olla teistest paremad, need teevad selle nimel trenni, käivad regulaarselt võistlustel ja hoiavad oma võistlusvormi. Kõike seda tehakse ka petangis.

Kevadel Eestis petangikohtunikke koolitanud Soome kohtunik Juha Komsi jagas petangi sellesse suhtumise järgi viiele tasandile.

Petangi tasandid

Esimene tasand – tippsport. Mängijad investeerivad kogemuste saamiseks võistlustel käimisse, õpivad erinevaid viske- ja asetustehnikaid. Sportlased treenivad aasta ringi peaaegu iga päev.

Teine tasand – huvisport ehk amatöörsport. Mängitakse põhiliselt suviti. Ei käida välisvõistlustel ega tunta väga suurt huvi oma reitingupunktide vastu. Eestis harrastatakse aktiivselt petanki harrastusspordina nii Ida- kui ka Lääne-Virumaal ja Lõuna-Eestis.

Kolmas tasand – sotsiaalne sport. Inimesed käivad võistlemas maailma erinevates paikades, et avastada uusi huvitavaid kohti ja inimesi. Petangisõbrad suudavad omavahel mängida, oskamata üksteise keelt, sest reeglid on kõikjal samad.

Neljas tasand – firmasport. Antud tasandil mängitakse peamiselt lõbu pärast ja võisteldakse töökaaslastega. Petangimängust on saanud firmade suvepäevade lahutamatu osa.

Viies tasand – vaba aja veetmine. Oma koduõuel või rannas grillimise ja õlle kõrvale kõksimine. Sellisel tasandil mängijaid, kelle auto pakiruumis kuulid kolksuvad, on Eestis kümneid tuhandeid.

Võistlusala

Petank ei ole lihtsalt kuulide loopimise mäng, kus vaadatakse, kelle kuul väiksele märkekuulile ehk snadile ligemale sattus. Petangis võisteldakse nii osavuses kui ka nutikuses.

Selles mängus on vaja pidevalt kaasa mõelda, rajada strateegiaid: kas lüüa vastase kuul ära, kas panna see “lukku”, kuhu oma kuuli paremini asetada jne.

Kuidas mõtted teoks saavad, on omaette küsimus ja sellepärast ongi petangis olemas sportlik moment, sest selleks, et tulemus tuleks just niisugune, nagu plaanitud, on vaja aastaid harjutada. Heaks saamiseks ei piisa vaid õnnest.

Kindlasti sooviksid paljud asjaarmastajad mängida rohkem kui vaid oma koduhoovis, kuid ei taha tulla tugevatele võistlustele, sest arvavad kaotavat oma ala tippudele.

Mitu korda on petangimängu proovitud sisse viia ka olümpiakavasse, sest petank on nende spordialade hulgas, millel on lai kandepind (rahvusvahelise alaliidu liikmeks on 68 riiki) ja olemas oma korralik organisatsioon.

See annab veel kord tunnistust sellest, et petank on sport, millel on olemas oma sotsiaalne dimensioon.

Priit Koppel, Eesti Petanque’i Klubide Liidu president