Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/02/17/314663t1he2e5.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2506659t1h899a.jpg)
Jänedale kodu rajanud Peeter Talve on andekas pillimeister, kelle käsitööna on valminud umbes sadakond keskaegset muusikainstrumenti. Tema pille saab näha ka Eesti teatri- ja muusikamuuseumis.
Milline oli teie esimene oma kätega meisterdatud pill?
1980. aastate alguses õppisin ma G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis klassikalist kitarri ja siis tekkis mul esimest korda vajadus oma pilli järele. Kõige odavam kitarr maksis sel ajal umbes 500 rubla ja see oli kõva raha.
Ma valmistusin kitarri ostmiseks juba Peterburi minema, kui üks tuttav rääkis, et tema teab Pärnus meest, kes teeb ise pille. See mees oli Valgevenest pärit pillimeister Igor Klimenkov.
Kui kohale jõudsin, selgus, et Igor tahtis kitarri eest 1000 rubla, aga mul polnud sellist raha kuskilt võtta. Ta pakkus siis välja variandi, et teen oma pilli ise ja tema lihtsalt õpetab. Selle sama pilliga käisin hiljem terve aasta koolis.
Klimenkovilt sain oma esimesed teadmised pillide meisterdamise kohta.
Jutud hakkasid pärast seda kiiresti levima ja tellimused tulema?
No umbes nii see läks jah. Minu juurde hakkasid tulema erinevad inimesed küsimusega, et kas ma seda või teist pilli ka teen. Vastasin, et ei tea, pole veel proovinud. Tasapisi võtsin uusi töid juurde, hakkasin valmistama erinevaid keskaegseid ja barokkpille, nagu lauto, barokk-kitarr, rataslüüra, spinett, harf, fiidel jm.
Ja lõpuks jõudsite klavessiini juurde, olles täna ainus klavessiinimeister Eestis.
See juhtus ka Klimenkovi ärgitamisel. Ta tegi mulle selgeks, et Venemaal tehakse palju klavessiine ja see on käkitegu. Lubas mind aidata ja tõi mulle Venemaalt andmed ning joonised.
Hakkasin asjaga siis pihta ja uskuge või mitte – mul kulus selle valmistamiseks üheksa kuud. Praegu teen klavessiini umbes poole aastaga. Sellest käkiteost tuligi lõppkokkuvõttes välja üks igavene käkk, sest need andmed ja joonised olid midagi täiesti eriskummalist. Praegu ma samade andmete järgi vist küll klavessiini kokku panna ei oskaks.
Olete oma oskusi ja teadmisi ka väljaspool Eestit täiendanud?
Eestis on selline häda, et kui sa pole välismaal õppimas käinud, siis sind ei võeta eriti tõsiselt. Mandri-Euroopast oli raske koolitajat leida, sest siin peetakse seda rohkem nagu saladuste väljakaevamiseks. Keegi ei taha endale õpilast naljalt võtta.
1995. aastal kohtusin Belgias klavessiinide näitusel Andrew Woodersoniga, kes kutsus mu enda juurde Inglismaale. Seal olin kokku umbes poolteist kuud ja nokitsesin erinevate ajastute pillide kallal.
See reis oli rohkem enesekindluse saavutamiseks, sest nende käsitööoskus pole näiteks üldse nii tasemel kui meil Eestis. Seal tehakse suurem osa tööst masinatega, meil on kõik praktiliselt otsast lõpuni käsitöö.
Eestis on keskaegsete pillide valmistamine üsna haruldane nähtus. Kust te joonised ja materjalid hangite?
Joonistega on selles mõttes kerge, et kirikutest on võimalik saada fotosid ja nende järgi instrument valmis teha, sealjuures on kõik autentne, sest midagi pole säilinud. Samas on kõik pettus, sest me ainult arvame, kuidas mingit pilli kunagi tehti.
Kolleegidega vahetame kogemusi ja infot, et milliseid jooniseid tasub osta ja milliseid mitte. Materjalid tulevad suures osas välismaalt. Kuna siin keegi spetsiaalselt pillipuitu ei kogu, siis läheks mööda saekaatreid otsimise peale liiga palju aega.
Olete endale ka koju pille meisterdanud?
Oh, ma pidevalt teen pilli valmis mõttega, et viin selle koju, aga alati leidub keegi, kes selle lõpuks endale nurub.
Ega ma klavessiini ise mängida ei oska, kuigi olen mitu korda mõelnud, et peaks mõned lood selgeks õppima.
Kui keegi tahaks endale koju klavessiini soetada, siis milliste numbritega peaks ta arvestama?
Hind on alati kokkuleppel, mingeid fikseeritud numbreid pole, aga ütleme nii, et see küündib ikka kuskile saja tuhande alla.
Asi on ju ka selles, et pilli tegemine pole töö, vaid elustiil. Raha teenitakse küünlajalgade ja muude selliste asjadega.
Ma ei tee vabrikutööd, vastutus on mul alati suur ja kunagi ei saa lootma jääda, et äkki see või teine asi läheb läbi, kui ta on üle käe tehtud.
Mulle on soovitatud küll, et võiksin kasutada odavamaid materjale, aga nii päris ei saa. Kujutate ette, et keegi kutsub Pavarotti laulma ja ütleb talle: laula odavamalt.
Ma võin ju instrumendi papist teha, tööd oleks põhimõtteliselt ikka sama palju, aga temast ei tule siis ju õiget pilli.