Loodus: Tšintšilja - hinnalise kasukaga lemmik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Karl-Martin on oma lemmiklooma villakhiire Ruudiga väga rahul. Loomake käib isegi õues jooksmas.

FOTO: Margus Ott

Tšintšilja on näriline, kes on pärit Lõuna-Ameerikast. Tänaseks elab neid hinnalise kasukaga loomakesi looduses väga vähe, küll aga kasvatatakse neid farmides ning peetakse kodus lemmikloomadena.

Tšintšilja ehk eesti keeles villakhiir on tugeva kehaehituse, suurte mustade silmade, suurte õhukeste kergelt läbipaistvate kõrvade, koheva saba ja äärmiselt pehme, siidja karvkattega loomake, kes keskmiselt kaalub vaid 700 grammi.

Ehkki villakhiire lähim sugulane Põhja-Ameerikas on pampajänes, sarnaneb ta rohkem oravaga.

Vabas looduses elavad tšintšiljad Lõuna-Ameerikas Andide mäestikus 3000-4000 m kõrgusel.

Need vilkad väikesed loomakesed elutsevad kaljulõhedes ja koobastes ning on väga sotsiaalsed, elades sajaliikmelistes kolooniates. Nende vaenlasteks on öökullid, rebased, maod ja kotkad, kelle eest suudavad villakhiired end hästi kaitsta. Abiks on kaljudega ühte värvi karvkate, mille nad ohu korral lahti lasevad, see läheb kiskjale silma ja suhu ning annab võimaluse põgeneda kuni vaenlane oma nägu puhastab.

Tihe karvkate kaitseb nii külma ja kuuma kui ka kirpude ja teiste parasiitide eest. Et kuivas keskkonnas ellu jääda, kustutavad nad janu hommikuse kaste ja kaljudele kondenseerunud veega. Puhastavad ennast kaljude vahel leiduvas liivas ja tolmus supeldes.

Tšintšilja saba on jäik, see aitab tal hüpates ja järske liigutusi tehes tasakaalu hoida. Pikad tagajalad võimaldavad teha pikki hüppeid.

Villakhiir on ööloom. Tal on ööeluks kohastunud suured mustad silmad, pikad kompekarvad ja suured kõrvad. Pimedas suudab ta väledasti mööda kaljusid ronida. Vähimagi ohu korral pageb ta urgu, kuid paari minuti pärast pistab nina jälle välja.

Looduses haruldus

Villakhiiri kütiti tohutult 19. sajandi teisel poolel tema hinnalise karusnaha pärast ning miljoneid nende nahku viidi Euroopasse. Seepärast on need loomakesed muutunud looduslikult väga haruldaseks, neid esineb veel vaid Tšiili põhjaosas.

Tšintšiljapalavik algas Euroopas 1800. aastatel. 1899. aastal toodi üksnes Tšiilist Euroopasse müüki üle 400 000 naha.

Veel 1900. aastal saabus Euroopasse müüki umbes 300 000 nahka, ent viis aastat hiljem langes kogus juba 45 000 nahale ja 1915 toodi turule vaid 4000 nahka. Tšintšiljad olid väljasuremisohus. Päästjaks osutus mäeinsener Mathias Chapman, kes 1918. a Tšiilisse tööle asus.

Et loomi väljasuremisest päästa, pani Chapman kokku 23mehelise seltskonna, kes rändas mägedesse villakhiiri otsima. Loomade populatsioon oli väike, seega võttis meestel kolm aastat, leidmaks üksteist aretamiseks sobivat looma.

Eestisse jõudsid esimesed 50 tšintšiljat 1990. aastal Ameerikast ühe toetusprogrammi raames, et edendada Eesti põllumajandust.

Tšintšiljanahkade turg on olnud püsivam kui teistel karusloomanahkadel, ka hind kõrgem. Villakhiirekasvatus on tulutoov, sest looma aastane söödakulu graanulites on 7 kg, loom on aga täiskasvanud (ka nahastamisküps) juba 7-10 kuuselt.

Jõgevamaal Reastveres tšintšiljakasvatajana tegutseva Kalev Jalasto väitel tuleb villakhiirte kasvatamise juures pöörata tähelepanu toidule, tõuaretusele (terved ja elujõulised pojad) ning õhuniiskusele. Ruumis, kus loomad elavad, peab temperatuur olema keskmiselt 18 kraadi. Tema sõnul poegib tšintšilja kaks, vahel ka kolm korda aastas ja toob ilmale 1-5 järglast. Villakhiir saab suguküpseks keskmiselt kaheksakuuselt, sel ajal on kõige kvaliteetsem ka tema nahk. Seejärel tuleb otsustada, kas loom läheb turustamiseks või jääb tõuaretuseks farmi.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu andmetel tuntakse tšintšiljadel ainult ühte haigust - seenhaigust pügaraigi, mida on õpitud vältima. Loomake sööb ainult tema jaoks toodetud kuivtoitu, lisaks heina, mis peab olema kvaliteetne. Paar korda nädalas tahab loom ka vannis käia, see tähendab spetsiaalse liiva sees püherdamas, tavaline liiv selleks ei sobi.

Kalev Jalasto soovitab algajal kasvatajal alustada heade tõuloomadega. Põhikarja tuleb pidevalt sorteerida, jätta ainult parimate näitajatega loomad. Nahkade kvaliteeti näitab värvipuhtus, tumedus, karva tihedus, elastsus ja naha suurus. Esmatähtis naha kvaliteedi tagamisel on küllaldane sööt.

Tšintšilja kui lemmikloom

Tšintšiljasid saab pidada ka kodus. Kahte tšintšiljat lemmikloomana pidav tartlanna Kristi ütleb, et võttis karusloomad inimeselt, kes tegeleb tšintšiljakasvatusega. “Nii olin kindel, et loomad on ikka terved ja tugevad. Loomakese eluiga on ju pikk, üle kümne aasta,” teadis naine.

Tema sõnul on villakhiired vilkad ning jooksevad meeleldi mööda tuba ringi, aga kõige aktiivsemad on nad muidugi öösiti.

Naise ütlust mööda on tema tšintšiljad väga suhtlemisaltid. Foorumitest, kus inimesed lemmikute kohta kogemusi vahetavad, on ta lugenud, et esineb ka juhtumeid, kus loom ainult põgeneb ja ei lase isegi mitte pai teha.

“Kui valite endale lemmikloomaks tšintšilja, peate arvestama, et teda ei saa õue jalutama viia nagu koera ning ajal, kui ta ringi jookseb, tuleb tal silm peal hoida, sest, nagu närilisele kohane, üritab ta kõike hambaga proovida,” jagas Kristi oma kogemusi.

Naise sõnul on tšintšiljad väga puhtad, neil ei ole mingit iseloomulikku lõhna. Neil on väga tihe karv, parasiitidega muret pole.

Et tšintšiljad on kariloomad, siis on soovitatav võtta kaks looma. Parim valik on emane ja isane. Aga ka kaks emast või isast võivad kenasti hakkama saada, kui nad on koos üles kasvanud.

    Tagasi üles