Kolmekümne aasta tagune Letipea veresaun jääb alatiseks meelde

Kolmkümmend aastat tagasi, 8. augustil 1976 levis teave veretööst Letipeal suust suhu, sellest andis teada Ameerika Hääl, Rahva Hääl mõistagi mitte.

Õhtule on jõudmas üks Eestimaa augustikuu päev, looduse poolt õnnistatud kauni ilmaga siin Letipea rannal. Seda suvepäeva olid püüdnud pidulikuks teha ka inimesed ise: ranna lähedal metsavälul seisid telgirivid, põles lõke. Päeval oli käidud ujumas, oli võisteldud mitmel spordialal, astutud üles isetegevuspaladega. Nüüd mängis orkester, rahvas tantsis. Peeti vabariiklikku gaasitöötajate kokkutulekut, korraldajaks Rakvere gaasikontor. Oli 7. augusti õhtu.

Aga voolas ka viin. Oli voolanud juba kolm päeva – üks Letipea piirivalvuritest oli saanud kodunt rahakaardi.

Siis ostetud kioskist viina, käidud otsimas autokauplusest ja kohalikest majadest. Kaks soldatit täitsid oma patrullülesannet vaheldumisi piduliste kallal tülinorimisega. Vahepeal magati kartulivagudes, automaadid kõrval. Millegipärast ei olnud soldatitele vahetust tulnud.

Ürituse korraldajatel oli purjus ja relvastatud piirikaitsjatega pidevalt tegemist, neid püüti rahustada ja tagasi hoida. Vabariikliku gaasitöötajate suvepäevade korraldaja Anatoli Varkki talutas kodumaa kaitsjad korduvalt minema, aga sai lõpuks selle eest automaadikabaga. Öösel kostis rannateelt laske. Purjus sõduritelt oli püütud automaate ära võtta. Anatoli Paas jõudnud neile veel öelda: “Mis te teete, oleme ju kõik ühesugused noored!”, kui sai tabamuse ja suri kohapeal.

Oli kell pool kaks öösel vastu 8. augustit. Enamik rahvast magas ega teadnud teel juhtunust midagi, mõned paarid tantsisid miilava lõkketule valgel. Äkki hakkas tärisema automaat, platsi teepoolselt servalt sadasid tantsijate ja telkide pihta valanguseeriad, kuulid joonistasid ööpimeduses punaseid trajektoore. Metsistunud automaaturit püüdis teine sõdur takistada, kuid sai laengu rindu ja suri hiljem haiglas. Seejärel suunas laskja automaaditoru enesele näkku ja lõpetas nii oma mõrtsukatöö.

Kõige rohkem olid pihta saanud rakverlaste telgid, kuid kuulidest ei jäänud puutumata ükski. Mõrvapaigale jäi peale kahe soldati maha kuus Eesti inimest – lisaks juba teel hukkunud A. Paasile Rakvere kooliõpilane Tõnis Nurk, ohvrid Paidest, Pärnust, Tartust, Saaremaalt. Verd voolas sel ööl palju (Tapa kiirabiauto juhi ütlust mööda polnud ta auto kunagi nii verine, nagu tol ööl, olnud.) Haavatuid loeti kokku 18, kes kergemalt, kes raskelt pihta saanud.

Sündmuskoha lähedal elav Salme Neemela meenutas, et öösel äratasid naise automaadivalangud. “Valjuhääldist hakati küsima, kellel on esmaabivahendeid. Ehk see viina viga olnud. Ka kord oli sõjaväes käest ära,” rääkis ta.

Mati Puus, siis 24aastane autojuht, näitas oma röntgenipilti, kus kuul kopsus selgelt näha. “Juba päeval olid sõdurid kolmepäevasest joomisest purupurjus ja ähvardasid, kuigi üritus oli julgeolekus registreeritud ja piirivalvel teada.”

Edasi kulgesid sündmused oma rada: ellujäänutele ravi ja usk edasielamisse, surnutele matused, süüdlastele kohus. Jättes siinkohal kõrvale tribunali (patuoinaks olevat tehtud üks seersant, kellele antud kolm ja pool aastat). Peatume veidi matustel. Ametimehed kartsid vihaste inimeste rahvakogunemisi. Seepärast saadeti relvastatud julgeolekumehed ja ustavad parteilased matustele kontvõõrasteks. Matused pidid toimuma eri aegadel ja ilma tseremooniata. Nii kiusati ja mõnitati mõrvaohvrite omakseid nende leinas.

Eesti üldsusel jäi üle tunda vaid kaitsetust, nördimust, sügavat leina Letipea veretöö ohvrite pärast. Ja arutleda: kas oli peasüüdlane alkohol või võõras militaarvägi? Või mõlemad kokku?

Helmut Elstrok

Tagasi üles