Elus on päevi, mis ei unune. Minu mälestustes on selline daatum 8. august 1976. Koletu veretöö, mis pandi toime minu asukohast kümmekond kilomeetrit eemal, oli toimunud esimestel öötundidel.
Karepa pioneerilaagri lapsed said jõhkrast veretööst teada juba järgmisel hommikul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin sel ajal Laekvere 8-kl kooli noor õpetaja. Suvise puhkuse ajal töötasin Karepa pioneerilaagris kasvatajana. Mäletan, et suvi oli nagu suved ikka.
Jagus nii päikest kui vihma. Sotsialismiaja idüllilises pioneerilaagris möödus elu rahulikult ja vähemalt lapsed näisid olevat õnnelikud.
Ärkasin 8. augusti hommikul nagu tavaliselt enne ametlikku äratust. Juba olid tööle asunud laagri köögipersonal, kelle päev algas varakult. Tõsiste nägudega kokad teatasid, et Letipeal on toimunud öösel koletu veretöö.
Purjus sõdur avanud tule gaasitöötajate suvelaagri pihta. Kümmekond inimest on tapetud ja paarkümmend saanud haavata. See oli informatsioon, mis kohe kehtestatud infosulust oli jõudnud kohalike inimesteni.
Aeg näitas, et see kohutav sõnum oli faktiliselt küllaltki täpne. Veresaunas hukkus kuus gaasitöötajat. Haavatuid oli 18. Purjus ja hullunud piirivalvur tappis seejärel oma kaasajateenija ja seejärel iseenda). Uudis võttis mind sõnatuks. Sõnatud ja mõtlikud olid ka kokad. Esimene mõte oli kiirustada sündmuskohale. Kuid see plaan osutus mõistagi utoopiliseks. Veresauna asupaik oli sõjaväe raudses piiramisrõngas ja KGB valvsa pilgu all.
Laste eest tõde ei varjatud
Uudis levis kulutulena laagri personali seas. Küsimus oli nüüd selles, kas varjata juhtunut laste eest, kellest noorematel oli eluaastaid alla kümne. Pedagoogilisest küljest oli situatsioon väga delikaatne. Mõistsime, et lastele vassida ja juhtunust vaikida pole mõtet. Tõde tuleb nagunii päevavalgele. Rääkisin pärast äratust oma rühma lastele, et Letipeal on piirivalvuri relva läbi inimesed hukkunud. Lohutasin lapsi, et neil pole vaja karta. Pioneerilaagrit oht ei ähvarda.
Lapsed on ju nii erinevad ja ka kohutavasse uudisesse suhtuti mitut moodi. Oli neid, kes tundsid hirmu, ja neid, kes püüdsid juhtunust rohkem teada saada. Vanemad pioneerid, kellel oli eluaastaid 14-15, hakkasid tõelisteks jäljeküttideks. Kasvatajate teadmata võtsid nad kontakti kohalike noortega, et saada informatsiooni sellest traagilisest sündmusest. Ja varsti rääkisid nad juba mulle, mida rannarahvalt kuulnud olid. Veretöö koletuses polnud enam kellelgi põhjust kahelda.
Sõnum Letipea veresaunast levis üle Eesti. Ehmunud isad-emad sõitsid Karepale, et veenduda, kas nende lastega on kõik korras, sest massimõrv oli toimunud mitte kaugel Karepa pioneerilaagrist. Hirmul on alati olnud suured silmad. Nägin siirast jällenägemisrõõmu ja poetati ka paar pisarat, kui laagrisse tulnud emad oma lapsi embasid.
Kord löödi majja
Karepa pioneerilaager asus mere ääres, mis oli siis piiritsoon. Rannaäärne liivariba tõmmati küll igal hommikul rehaga siledaks, aga piirivalvureid me seal erilise usinusega patrullimas ei näinud. Pärast veretööd tekkis järsku erakordne aktiivsus. Patrulliti tihti, kahekesi ja hundikoeraga.
Loomulikult pandi täistuuridel tööle ka Nõukogude Liidu halastamatu propagandamasin. Olin noor ja tundsin elavat huvi maailma sündmuste vastu. Sellepärast kuulasin eestikeelseid Ameerika Hääle saateid. Mõistagi segati tõtt rääkivat raadiojaama, eeter kahises ja sahises.
Neil päevil, kolmkümmend aastat tagasi, oli Ameerika Hääle kuulamine tehtud eriti raskeks. Raadiojaam kõneles koletust Letipea veresaunast kaunis Põhja-Eesti rannakülas ja eeter lausa ragises. Niivõrd intensiivselt püüti varjata tõde toimunud massimõrvast.