Juhtkiri: Raiume Mikiveri ja Otsa kivisse

Võsu mändide all Vambola tänava otsas aknaga Käsmu lahe poole seisab kena suvemaja. Kohalikud teavad, et seal elas oma viimastel eluaastatel tunnustatud teatrimees Mikk Mikiver, kes tänavuse aasta algul manalateele läks. Tema kustuv pilk haaras läbi akna viimasena sealsete mändide all lainetavat lahte. Just selle maja ees süütasid kohalikud elanikud Mikk Mikiveri matuse ajal küünla ja pidasid meenutuskõnesid.

Enne Mikiveri suvitas samas majas üle tollase Nõukogude Liidu tuntud ja rahva poolt armastatud laulja ja näitleja Georg Ots.

Et Võsul asub maja, mis on olnud tihedalt seotud kahe rahvakunstnikuga - tõeliselt suure nimega meie kultuuriloos - teeb Virumaa Teataja Vihula vallavõimudele ettepaneku tähistada see paik kas või väikese metalltahvlikesega aiapostil. Kuigi nende meeste roll on olnud nõnda suur, et nad vääriksid rannapromenaadi ääres ka skulptuuri või büsti. Viimane aeg on Mikk Mikiveri omastega kokku saada, et üks neist austusavaldustest teoks teha.

Pidas ju Mikk Mikiver end tõeliseks Võsu elanikuks, kes igati kaasatud kohalikku ellu. Oli ta ju oma viimsete päevade eel isegi vallavalitsuses kultuuriasju nõustamas. Ja võsukad pidasid kuulsat teatrimeest üheks omade seast.

Aastaid Võsul suvitanud spordilembene pensionär Elmar Mardi vaatab palavatel suvepäevadel, kuidas mehed rannas, mitte kaugel Miku majast, võrkpalli togivad. Ja räägib aina: “Kas pole selline tunne, et Miku valge habe hakkab paistma ja ta ise astub kohe-kohe väravast välja?” Jah, Mikk käis veel eelmisel suvel koos mängusõpradega sealsamas võrkpalli patsutamas. Nüüd on midagi väga omast puudu.

Igaühel meil on asjadest oma mälestused, kuid Mikk Mikiver ja Georg Ots väärivad Võsul rohkemat meenutamist. Kui mitte skulptuuri, siis kas või väikese mälestusplaadikese näol. Selle raha peaks kohalik omavalitsus või sealsed ettevõtjad ikka leidma.