Poistele meeldib ikka ronida varemetes, tuld teha ja kõrgelt paekaldalt vette hüpata. Ja tihti juhtuvad selle tõttu ka rängad õnnetused.
Maailmas on kõik asjad omavahel seotud ja seosed on keerukad. Valus on, kui nendest saadakse aru alles ränkade õnnetuste järel. Poiste seiklushuvi on üks asi. Kõrge paekallas on looduslik koht, kus kontrollitakse sinna otsa ronijate mõistust ja ettenägelikkust. Kui aga õnnetused juhtuvad varemetes või mahajäetud majades, siis kontrollitakse sellele lisaks linnajuhtide ja muude spetsialistide mõistust ja ettenägemisvõimet.
Õnnetus Rakveres Lennuki tänavas on kõnekas näide sellest, et tegutsema hakatakse alles siis, kui midagi juhtub. Ka kehtib siin ütlus, et odav variant ei ole alati parem.
Loost kumab läbi linna soov kinnistu kruntideks jagada ja need edasi müüa, andes siis vastutuse ja seega ka investeerimiskohustuse uutele omanikele. Kui aga linnaisad üritavadki midagi kiiresti teha, sest uute ohvrite vältimiseks on kiire tegutsemine ju vajalik, siis takerdub see bürokraatiamasina taha. Et tegemist on rahamahukate töödega, siis peab rataste käima lükkamiseks olema volikogu otsus. Kui volikogu otsustab asjale rohelist tuld näidata, siis tuleb välja kuulutada hankekonkurss. Aeg lendab, varemed ootavad uut ohvrit. Nõuda poisikestelt, et nad varemetes ei kolaks, on sama hea, kui nõuda vanainimeselt teravat silmanägemist.
Kõikjal Eestimaal tunneme raha lõhna. Ka seal, kus on varemed. Kuid esialgu pole maa asukoht seal veel nii atraktiivne, et ärihoone või elumaja püsti panna.
Keelumärgi paigaldamine varemete territooriumile asja oluliselt paremaks ei muudaks. Millal enne märgid lapsi eemal on hoidnud? Või asotsiaale? Isegi aedade ehitamine ei aita. Kasutuna seisvad hooned tuleks hoopis lammutada, olgu see nii kulukas ettevõtmine kui tahes.