Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Teine, mis kindel: Arnold Rüütel viie aasta pärast ei kandideeri, seda muidugi juhul, kui ta sel sügisel presidendiks valitakse.
Võiks ju saada Riigikoguski
Presidendi võiks ju saada ka Riigikogus. Ene Ergmal on 68 vajalikku häält teoreetiliselt olemas. Kolm keskerakondlasest volikogu liiget andsid salajasel presidendikandidaadi hääletusel hääle just temale. Samas on raske eeldada, et need kolm oleks olnud näiteks Toomas Varek, Ain Seppik ja Evelyn Sepp.
Toomas-Hendrik Ilvesel pole sedagi lootust, sest temale jagus vaid kaks häält. Omaette huvitav on ka selline hääletustulemuse doseerimine. Ikka kolm häält Ergmale ja kaks Ilvesele, mitte vastupidi.
Igatahes saavad Riigikogus presidendivalimise protseduurid läbitud ja ühes voorus saab Ene Ergma ja teises Toomas-Hendrik Ilves vähemalt 65 häält kätte.
Kui aga läheb nii, et järg jõuab valimiskoguni, siis julgen eeldada, et ajalugu ühes osas ei kordu. Nimelt, et seekord suudavad Riigikogu saalis kõik 65 hääle omajat valimiskogus ühtselt käituda ja olla ühe kandidaadi taga algusest lõpuni. See aga võib täiesti vabalt tähendada, et presidendiks saab inimene, kes seni pole Kadriorus ametis olnud.
Ma ei kulutaks rohkem leheruumi sellele sõelumisprotsessile Riigikogus, aga paari aspekti soovin käsitleda. Kõigepealt keskerakonna kandidaatide väljahääletamine. Nagu me poleks tahtnudki leppele jõuda.
No kuulge, me oleks ikka käitunud täiesti silmakirjalikult, kui oleks lõppvooru valinud keskerakonna esitatud muidu igati tublid inimesed, kelle presidendiks saamisesse keskerakond ilmselt ise ka ei usu ja tõenäoliselt ei soovigi nende presidendiks valimist.
Teiseks, mis puudutab segadust toimingute ajakavaga, siis sai selline graafik kõigi osapoolte vahel kokku lepitud. See, et keskerakonnal käib protseduuride hulka ka erakonna volikogu, pidi ju niisugustel kaugele ette nägevatel poliitikutel ja oma erakonna põhikirja valdavatel inimestel juba maikuus selge olema. Aga nüüd aitab sellest.
Valitsus ilmselt jätkab
Arvan pigem, et valitsuskoalitsioon ei lagune. Reformierakonna mehed ilmselt peavad lihtsalt “dembli”-kalendrit ja tõmbavad sealt korraliste valimisteni jäänud päevi maha: 167, 166, 165 ...
Peaminister on öelnud, et nii kaua kuni koalitsioonilepet täidetakse, valitsus püsib. Koalitsioonileppe täitmise lubamist on tõotanud ka värsked leppelised.
Julgen prognoosida, et tegelikkuses näeb see välja nii, et koalitsioonileppesse puutuvaid asju enam Riigikogu ette ei jõua, või kui jõuavadki, ei saa neist enne valimisi seadusi.
Koalitsioonileppesse mittepuutuvate eelnõude korral hääletavad koalitsioonierakonnad konkreetses küsimuses lähtuvalt oma ilmavaatest.
Huvitav saab olema 2006. aasta lisaeelarve menetlemine. Kas eurole ülemineku eest seisev reformierakond läheb kaasa poliitilise raha laialijaotamisega ja vastse nn keskrahva liidu leppe tsementeerimisega või mitte. Kindlasti püütakse koos seista ka valupunktide eest, nagu seda on sisejulgeolek. Justiitsminister Rein Lang jõuab ka veel sooloprojektina mitu poliitilist singlit välja anda.
Keskrahva liidu lepe
Niinimetatud keskrahva liidu leppe näol on tegemist klassikalise koalitsioonileppega, kus on läbisegi konkreetsus ja umbmäärasus. Portfellide jagamisega pole küll lõpuni mindud, ainult presidendi ja peaministri portfellid ongi jagatud.
Seda “samba värki” on lepingusse saanud ebaproportsionaalselt palju. Samas, kui koalitsioonileppeid vaadata, on esimesi koostöökuid alati konkreetselt kirjeldatud, edasi tuleb ikka: parandada, arendada, tõhustada.
Leppes on selliseid põhimõtteid, mis vähemasti enne mõnda lauses esinevat koma laiematki toetuspinda omavad. Olgu siin näiteks ajateenistusel põhinev kaitsevägi.
Kindlasti on selles leppes palju tühje ähmaseid lubadusi, milleks on näiteks maksta haridus- ja kultuuritöötajatele, politseinikele ja päästeametnikele ning meditsiinitöötajatele Euroopa tasemel konkurentsivõimelist palka. Mis asi see Euroopa tase on? On see Soome või Eesti tase?
Raha jagamises tundub lepe kõigile teistele erakondadele pika puuga ära tegevat, ainult mida ei paista, on selle teenimise retsept. Võib-olla usutakse tõesti, et selleks on astmeline tulumaks. See aga on liiga pikk debatt, et seda siin artiklis pidada. Tulumaksu teemat saate lähikuudel küll ja veel jälgida.
Mis mind selle leppega seoses kõige rohkem kulmu kergitama paneb, on manipuleerimine mõistetega “inimväärsus” ja “sotsiaalne turvalisus”. Isegi tasuta üldharidust lubatakse. Minu teada võimaldab riik seda juba praegu.
Edgar Savisaar kirjutas ühes eelmise nädala Postimehes, et poliitiliste lepete tagamiseks peaks suure rahasumma deposiiti panema. Et kes teist alt veab, jääb oma rahast ilma. Mind huvitab siiralt, kui palju raha siis deponeeriti? Üldse ei huvita, kust see raha tuli. Või ongi nii, nagu lepingus kirjas: “Lepingu garant on president Arnold Rüütel”.
Kui see on nii, siis ju ei ole kumbki osapool lepingupartneris väga kindel, sest president järgmiseks perioodiks on valimata.
Marko Pomerants, Isamaa ja Res Publica liit