Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2506917t1h39f4.jpg)
Tudu mehel Riho Mäel on naine ja viis last ning terve hulk erinevaid lemmikloomi, kelle suurimaks sõbraks üks või teine perest end suuremal või vähemal määral pidada saab.
Pikaaegsel Tudu koolijuhil Riho Mäel, kes sel suvel kogu Eesti oma ameti mahapanemisega maakoolielu üle mõtlema ja polemiseerima pani, on Tudu küla servas oma kätega rajatud ilus ja ruumikas kodu.
Nagu ühes maakodus ikka, elab Mäedelgi kodus hulgaliselt loomi, kellest silmapaistvamail kohal troonib kindlasti viieaastane täkk Adonis, kes teisipäevalgi maja kõrval koplis uhkelt ringi kappas.
Pere sinivereline liige
Adonis osteti viie aasta eest, tal on pass ja aukartustäratav sugupuu. “Naeramegi, et ta on meil peres kõige siniverelisem,” ütles pereema Rael Mäe.
Tegelikult on Adonises mitme ülla hobusetõu veri, nagu hobuse perenaine Kärt Mäe passile ja tarkadele raamatutele tuginedes selgeks tegi. “Ta on pool inglise täisverelisest, osa tori ja osa hannoveri tõgu,” rääkis Kärt, kes homme läheb Vinni-Pajusti gümnaasiumi lõpuklassi.
Tegelikult soetati suksu kogu pere rõõmuks. Vanimast tütrest sai hobuse perenaine seetõttu, et ta on väikesest peale ratsutada armastanud ning isa kõrval peres ainuke, kes julgeb Adonise selga ronida. “Keegi teine ei julge enam sõita,” lausus Kärt. “Ta oli noor ja nii kasvatamatu alguses, et kippus teisi maha viskama.”
“Isa ka vahepeal proovis, aga hobune on talle natuke väike. Pealegi harjub hobune väga kiiresti sellega, kui raske on tema omanik, ja kui raskem selga ronib, hakkab ta üle õla vaatama, et kes nüüd küll turjale ronis,” lisas Adonise perenaine.
Samas kinnitab pererahvas kui ühest suust, et ratsu pole sugugi kuri. “Tal seda pole, et ta nagu tige oleks,” ütles Rael Mäe, “hobustel on sedasi, et kui talle keegi meeldib, siis ta näksab õrnalt, meilgi võtab riietest kinni ja sikutab. Nad ju omavahelgi puhastavad üksteist niimoodi sõbralikult hammastega.”
Pere teine hobune
“Kunagi, kui me siia maale tulime, kingiti meile üks hobune,” rääkis Rael Mäe. “Tema oli selline vana suksu, kellele sai kolm või neli last selga panna. Riho tegi temaga põllutööd ära ja lapsed ratsutasid. Aga siis ta jäi juba nii vanaks, et kukkus kaks või kolm korda ja mehed upitasid teist rihmadega püsti ning ...”
Seejärel oldi kolm aastat hobuseta, kuid soov ratsut pidada polnud kadunud.
“Siis hakkasid lapsed raha koguma. Neil oli kolme peale kümme tuhat kokku korjatud. Sünnipäevarahad ja tööotsad, mis nad vahel tegid - ladusid puid ja tegid muudki,” jutustas pereema. “Võtsime osa Arno Tali sihtkapitali, haridusministeeriumi ning Hansapanga tugeva eesti pere konkursist. Ja seal oli 15 000kroonine preemia, mis meil õnnestus ära võita.”
Adonis osteti Raplamaalt. “Käisime valisime sügisel välja, ütlesime veel, et meil heina tehtud pole, et kevadeks saame raha kokku, siis tuleme ja ostame ära,” jutustas Rael Mäe. “Preemia saime kätte ka just täpselt selleks ajaks, kui hobuseraha oli tarvis maksta.”
Koos laste kogutuga jäi summast veel nii palju ülegi, et saadi soetada hobuseriistu.
Alguses elas ratsu naabrite juures, kelle laut muidu tühjana seisab. Eelmisel suvel sai Mäedel uus tall valmis. “Seal on teine latter ka olemas, et äkki saab Adonis endale sinna mõne naabrigi, kas väiksema poni või poolponi,” lausus perenaine, “väiksemate laste jaoks võiks ikka üks väiksem hobune olla.”
Tünnisõit ja poeparkla
Tudust kümmekonna kilomeetri kaugusel Palasil peetakse kevaditi tünnisõiduvõistlust, kust Kärt Mäe oma Adonisega kordagi puudunud ei ole. “See on selline ameerika stiilis rodeovärk,” rääkis Kärt. “Paaris sõidetakse ja tuleb ümber tünnide keerutada. Kes võidab, läheb edasi, kaotaja jätkab lohutusringis.”
Seni peetud neljast tünnisõidust on Kärt Mäe ja Adonis võitnud kaks.
Eriti alguses oli aga noore ja õpetamata hobusega muret palju. Suures karjas kasvanud Adonis oli harjunud elektrikarjusega ja murdis mitu korda Mäede koplist välja. Teistpidi on aga pererahval neid juhtumeid tore meenutada. “Ükskord istus poe parklas, istus ja ootas,” tähendas jutu sekka perepoeg Siim.
Õnneks ei ole Adonis küla peal pahandust teinud. Ükskord kutsunud küll teise mehe tööhobuse tee pealt kaas, et siis koos lulli lüüa. “Nüüd on meil omal ka elektrikarjus ja see tuletas talle ilmselt meelde, et on sellise asjaga varemgi kokku puutunud,” lausus Rael Mäe.
Suur sõbralik pere
Peres on välja kujunenud, et igal pereliikmel on oma lemmik, keda kantseldada ja kelle eest vastutada.
Pereisa Riho Mäel on akvaarium ja kalad. “Ta tegi endale juubeliks kingituse,” tähendas Rael Mäe. Peremeest ennast kahjuks kodus oma kaladest rääkimas ei olnud - mees käib nüüd tööl Rakvere kutsekeskkoolis ja enne õppeaasta algust on teadagi tegemist palju.
Pereema Raelil on kilpkonn Kipsi. “Kipsi on Mattiasest natuke vanem, sest Mattias hakkas meil kilpkonna järele roomama, ajas kilpkonna mööda põrandat taga,” meenutas Rael Mäe.
Viieaastase Mattiase päris oma loomad on valge kass Indrek ja küülik Keku.
16aastane Siim on musta kassi Rocki peremees, 14aastase Epu hoida ja kantseldada on taksikoer Näps ja kümnese Tuule Sireli päris oma loom on küülik Bunny.
“Kassid-koerad saavad omavahel täitsa hästi läbi, aga hobusele nad eriti ligi ei lähe. Näps kardab. Ta võib kaugelt ülbitseda, aga kui hobune tema poole hakkab tulema, siis paneb plehku,” rääkis Kärt Mäe.
Koerad söövad kassidega ühest kopsikust ühte ja sama toitu. “Ei tea, kas kassid hakkavad varsti haukuma või koerad näuguma,” naljatas Rael Mäe.
Loomalood
Virumaa Teataja puhub suvekuudel loomajuttu tuntud inimestega. Koolimees Riho Mäe peres on lemmikuid palju: hobune Adonis, koerad Ferdinand, Bennu ja Näps, kassid Indrek ja Rocki, küülikud Bunny ja Keku, kilpkonn Kipsi, akvaariumikalad, kanad-kuked ning kaheksa mesilasperet.