Koolis oli kolm klassi, mis kõik asusid ühes ruumis. 1918. a sügisel aga hakkas kool tööle juba Eesti Vabariigi tingimustes.

Sellest ajast peale kuni 1920. a kevadeni, s.o Karitsale ülekolimiseni, tehti koostööd naabruses asuva Järni kooliga, nii et Levalas töötasid I ja II klass ning Järnil III ning IV. 1918./19. õppeaastal on Levalas olnud ka III klass, sest Salme Väinaste mäletab, et tema läks 1919. a sügisel Järni kooli minnes juba IV klassi.

Nagu eelnevadki koolmeistrid, kasutas ka Gustav Püss palgamaad, s.t koolitalu suurusega üle 16 ha. Tütar Salme jutu järgi olevat ta lõpuotsa saanud maakasutamisest saadavatele tuludele lisaks veel 100 rbl aastas rahas. Seda muidugi vallalt.

Temaaegsest koolielust vast ehk veel niipalju, et erilist laste isetegevust, nagu tänapäeval, siis veel ei tuntud. Isegi raamatukogu koolil polnud. Kuid kooli jõulupuud korraldati igal aastal. Ja seal esinesid lapsed küll laulude ning deklamatsioonidega, mis olid varem ette valmistatud. Laulmist õpetas G. Püss muide viiuli abil.

Ja nüüd veel viimasest Levala koolimajast ning sellega kaasnevast. Hoone oli palkehitus, vooderdatud täispunnlaudadega, sindlikatusega, esiküljega põhja suunas.

Sissekäigu ees oli lahtine postidel kahe poolega varikatus, mille alune välisukse ees oli paekivist. Selle ees väljas oli suur raudkivi, nii et moodustus kaheastmeline trepp.

Kahe poolega uks viis väljast eeskotta, kust omakorda vasakut kätt pääses klassiruumi ja paremat kätt koolmeistri tuppa. Otse edasi läks uks vahekotta ja sealt kööki.

Vahekoja kõrval aga asus karts, samuti uksega eeskotta. Köögist pääses läbi ukse koolmeistri suurde tuppa, mis oli omakorda ühenduses sahvriga.

Kartsaruumis vastu kööki asus korstnajalg, klassiruumis vastu vahekoda aga suur pottkividest ahi, mis lakapealse viltuse lõõri abil oli ühendatud korstnaga. Vahekoja uste peal olid aknad. Ka sahver oli varustatud väikse aknaga ja kartsauks väikse söötmisluugiga. Köögi põrand oli tellistest, mujal olid laudpõrandad.

Eeskojast klassiruumi sisenedes kohe vasakul ukse taga olid seinal puunagid õpilaste riiete paigutamiseks. Paremal vastu ahju aga oli pink ja sellel veeämber ning varrega kastrulitaoline joogikopsik. Et ametis oli ahjukütja, siis hoolitses tema ka veeämbri täitmise eest.

Klassis oli 7 nelja lapse jaoks mõeldud koolipinki, vasakul I klassi jaoks kolm ja paremal, vastu lõunaseina, neli. Viimastes asusid köögi pool kahes pingis II klass ning kahes järgmises otsaseina poolses pingis III klass.

Pinkide ees keskel vastu idapoolset otsaseina akende vahel oli õpetaja kantsel ning kantslist vasakul toanurgas tõstetav kaldjalgadel tahvel.

Õpetaja kantsli serval asus lauakell, mille järgi korrapidaja õpilane helistas koolikellaga tundide algust. Keset lage rippus suur 25-liinine petrooleumilamp. Muidugi võis selles mööbli asetuses aegajalt olla muudatusi, näiteks olenevalt klasside suurusest.

Samuti tuleb arvestada, et ajal, kui vald seda ruumi kasutas oma koosolekute pidamiseks, oli seal tõenäoliselt sees ka suur laud.

Koolimaja juurde, s. t. koolitalule kuulusid sealsamas olev rehealune rehetoaga lõunapoolses otsas ja laudahoone, mille ühes, rehealuse poolses otsas oli ladu ning teises, maantee poolses otsas ait.

Laudaosa ise jagunes kaheks, vastu ladu loomalaut ja selle ning aida vahel hobusetall. Laudahoone asus koolimaja ees, temaga rööbiti, ja rehealune oli nendega risti, neist ida pool. Ka need mõlemad olid palkehitised, kuid õlgkatustega.

Arvata võib, et 1897. a neid hooneid või vähemalt ühte neist ehitatigi. Sest koolitalu oli siis juba valla poolt ära ostetud ja varem tavalist toetust polnud mõisnikul enam põhjust anda. Ja nähtavasti hiljem, juba selle sajandi sees, võimalik, et alles 1918./19. a, anti kooli käsutusse ka vana mõisa kuivati, mida vahepeal oli tarvitatud valla magasiaidana. Ka Püss hakkas seda raudkividest ehitust aidana tarvitama.

Koolimajast lääne pool 15-20 m kaugusel oli kaks karstiauku, millistest ühe, lõunapoolse, serva peal oli allikas. Sellele olid rakked peale tehtud ja seda kasutati kooli kaevuna.

Seejuures allikatest üle voolav vesi kadus kõrval olevasse kurisusse, kust voolas ilmselt koolimaja alt läbi ja tuli ida pool koolimaja, viimasest kümnekonna meetri kaugusel taas allikana maa peale. Ka teise, põhja pool asuva sügava moldoru taolise karstilangatuse põhjas oli kurisu.

Lõpuks olgu veel öeldud, et kogu see koolihoonete kompleks jäi ja jääb praegugi suurest maanteest, praeguse bussipeatuse juurest, umbes pool km itta.

Et Püss peale kooli Karitsale kolimist kooli koha järelmaksuga ära ostis ja põllumeheks hakkas, kinkis vald hiljem kõik need hooned koolmeistrina tehtud hea töö eest temale. Niisiis elaski ta oma perega seal kuni surmani 4. aprillil 1941. a.

Peale tema surma elasid majas veel ta naine, tütar Leida ja noorem poeg. Kuid peale naise surma umbes 1955. a see lammutati.

Richard Tammik

    Tagasi üles