Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
/nginx/o/2013/10/04/2507601t1h12f7.jpg)
Tants Rate’i ümber: kes seda tantsu tantsivad ja mida nad sest tantsust arvavad.
“Ah, see rate teema on juba vana värk,” vastab mulle tõrkuvalt üks noormees, kui püüan temaga sellest vestlust aretada.
“Ei, ära jookse ära!” üritan edasi. “Tahtsin ainult küsida, et kas sul konto on.” - “Mis siis, tahad mind endale sõbralisti või?” kõlab vastus. Nagu teistmoodi temaga sõprust luua ei olekski võimalik.
“Sel juhul on küll, jah.” - “No nägid, ei olegi siis ju nii vana teema?!” vaimustun mina. Rate ei olegi välja surnud.
Mis värk on?
Alustuseks lähemalt Rate’i olemusest. Tegemist on suhtlusportaaliga Internetis, mis annab võimaluse n-ö kübermina loomiseks. Sihtgrupiks noored.
Luues oma konto, võib sinna kirjutada endast üht-teist põnevat. Sõbralisti saab lisada sõpru ja tuttavaid. On võimalus riputada üles enda pilte, mis loomulikult nähtavad kõigile teistele kasutajatele ning mõeldud kommenteerimiseks-hindamiseks. Selle läbi tõusevad kasutaja skoor, feim ja teab mis näitajad. Näiteks enesehinnang.
Suhtlemine ei käi vahetult, vaid üksteise hindamise ja piltide kommenteerimise tasandil. Isiklikumad sõnumid laekuvad postkasti, kus on spetsiaalne inbox ja outbox. Miks noored tavalist meili ei kasuta?
“Rates on lihtsam,” kommenteerib asja poiss nr 1. “Kohe pärast kirja teele läkitamist olen ühe klõpsuga oma piltide juures tagasi, asun aga teisi hindama ja muud põnevat tegema.”
Siinkohal ei olegi mõtet detailidesse laskudes Rate’i lõputuid võimalusi tutvustada. Rate’i fenomen tuleb välja niigi. Märksõnadeks on suhtlus, edevus, eneseväljendamisvajadus, kroonigu seda kõike tõdemus “Rate’is on lihtsam”.
Inimsuhete lihtsustumine
“Ah et mis see mulle juurde andnud on?” valmistub aruteluks tütarlaps nr 1. “Tegelikult mitte midagi erilist. I just decided to go with the flow (Otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna. - Toim.) Kuidas ma ikka sõpradeahelast välja lülitun. Oli päris naljakas, kuidas sõprade sõbrad varsti ka minu sõpradeks said. Omamoodi inimsuhete lihtsustamine!”
Kui ikka vana kooli inimese kombel ei saa laheda inimesega tutvust sobitatud, siis on õnnestumise garandiks abiline seljatagust toetamas. Otsid laheda tüübi nime, kooli või mõne muu tunnuse abil üles, lisad sõbralisti, viskad paar seitset kah piltidele ning ongi asi ants.
“Rate on mõnevõrra kergem lähenemistee,” leiab poiss nr 2, tuues omalt poolt illustratsiooniks loo noormehest, kellele tõsiselt meeldis üks tüdruk. Viimane sellest ei teadnud, sest suulise väljenduse vahendid kiilusid poisil tüdrukut nähes tavaliselt automaatselt kinni. Rate andis võimaluse enda tunnete väljendamiseks.
Kui vanasti kirjutasid häbelikumad poisid käsitsi armastuskirju ja saatsid salapäraselt lilli, siis tänapäeval on see romantiline komme nende arsenalist kadunud. Palju meelitavam on austajalt saada oma pildile hindeks seitse või veel enam ühes mesimagusa kommentaariga.
Rate ja realiseerimisvõime
Maailm on pungil inimestest, kes kõik tahavad olla keegi. Palun väga, tohutud võimalused uue isiksuse loomiseks on Rate’i näol olemas.
Seal saab olla ükskõik kes: reggaygirl, ganjaboy, hipitšikk jne. Võib ennast maailmale sootuks teisest küljest näidata, aga ka muidugi demonstreerida oma tõelist mina. Väga paljud kinnised inimesed on selle universaalsuse kaudu oma väljundi leidnud. Psühholoogilisest aspektist suur teenus noorsoole enesehinnangu tõstmiseks.
8-20
End küberruumi teostama ja avastama trügivad ka poisid-pliksid alates kaheksast aastast, ja veelgi nooremad. “Natuke kahju küll neist õige pisikestest, kes juba nii noorelt panuse oma feim’i tõstmisele panevad,” leiab poiss nr 1.
Aktiivne Rate’i-elu algab tänapäeva noorel umbes 12-13aastaselt. 16 peaks olema kõrghetk, aga leidub ka üle 20aastaseid kasutajaid. “Noorena teeb inimene igasuguseid lollusi: ei käi koolis, huligaanitseb jne. Rate’i-perioodi võiks panna ühte patta igasuguste rumalustega, sest see on omamoodi puberteedifaas,” leiab poiss nr 3, kes ise alles hiljuti avastas, et Rate ei olegi püha graal.
Tumedad küljed
Libakontolt välja tulistatud rõvedad kommentaarid võivad vabalt kuuluda paksule poisile paralleelklassist, keda kõik koolis norivad.
Või siis ka täiesti normaalsena tunduvale naabritüdrukule, kelle kalduvustest keegi, peale usaldatava küberruumi, midagi ei tea. Tegutsemisvabadus on antud ka õelatele inimestele, kes oma põlatud kaaslasele halba soovides tema pildile ja nimele valeliku lisainfoga konto loovad - moderaatorid kõikidest salaplaanidest läbi ei pure.
Aga miks ka mitte?
Jättes kõrvale äärmused, mis end eri vormides kõikjale sisse kipuvad pressima, võiks lõppkokkuvõttes ju tõdeda: miks ka mitte? Edevus, suhtlemis- ja enda väljendamise vajadus ei ole surmapatud. Olen sõbralik ning avatud uutele tutvustele, niisiis miks mitte kasutada ära pakutud võimalusi.
Oletame, et juhuslikult satub ette pilt tuttava näoga tütarlapsest “Hei, ma nägin sind sellel kontserdil eile, olid sellesama sinise pusaga!” Niiviisi see sõbralist täienebki.
“Ei saa aru nendest, kes oma lisainfosse demonstratiivselt märgivad, et kui sa mu sõber ei ole, siis ära mind oma sõbralisti lisa. Muidugi on mõttetud kontaktid lisaraskus, kuid tegemist on ju siiski suhtlusportaaliga,” leiab tüdruk nr 1. Selle peale väidab tüdruk nr 2 vastu, et tegelikult on Rate sõprusringi konkretiseerimisvahend, ja täpsustab, et sõbralisti on temal koondunud vaid sõbrad-tuttavad, kellel niiviisi hõlbus silma peal hoida. Kui vaja kontakti võtta, ei pea suurendama telefoniarvet ega meili saatma.
Rate iseeneses
Niisiis ei ole asjal iseenesest midagi viga. Mis aga kõiksugustest erivormilistest reidipededest rohkemgi häirib, on tohutu kasum, mille omanik suhtlusportaaliga kokku ajab. “Massikultuuriga paratamatult kaasnev nähtus,” kehitavad vestlusringis osalejad õlgu.
Mida rohkem tarbijaid, seda kavalamad tootjad. Ikka 10 krooni ühe sõnumi pealt, 10 teiselt. Seniks aga, kui kasutaja oma uue tausta ja staatusega, mida sõnumiga tellida saab, rahul on, pole viga. Ega siis kaubapakkujat saa nupukuse ja ärivaistu pärast süüdistada.
Postrate’i ühiskond?
Postrate’i ühiskonna loosungiks võiks olla “Maailm pärast Rate’i”. Milline see on? Millised on inimesed, kes Rate’i üle elasid?”
Tegelikult pole Rate oma mõjuvõimsust veel kaotanud. Nüüd on lihtsalt kätte jõudnud aeg, mil võib juba teatud distantsilt rääkida selle mõjust noorsoole.
Elavaks tõestuseks uudne, nn Rate’i-põlvkonna släng.
Näiteks ei tähenda enam lause “lähme Rate’i pilte tegema” ilmtingimata otsest üleskutset piltide tegemiseks, mis Rate’i üles lähevad, vaid ka üleüldist fotoaparaadi ees poseerimist.
Ka reidipede mõistet, mis algselt käis tollest portaalist sõltuvuses oleva keigarliku kasutaja kohta, on hakatud tarvitama üleüldse edeva ja tobedatest asjadest fataalsesse sõltuvusse sattunud inimese kohta.
Mõjude alla käib ka hoiakute kujundamine. Mida rohkem kaasaminejaid, seda rohkem lahtiütlejaid. Ei tahaks just väita, et igale õitsengule järgneb kriis, kuid omalaadi illustratsioonina võib seda ütlust siiski käsitleda.
Lahtiseletatult: kui Rate omal ajal Internetti ilmus, tekkis kasutajaid nagu seeni pärast vihma.
Kui Eesti iive sellise hooga kasvaks! Loomulikult leidus eelarvamustega skeptikuid ka tollal, kuid üldiselt oli popp olla Rate’i kasutaja. Tundub, et enam nii ei ole.
Eriti popp on öelda: “RATE EI OLE ELU!”
Leidub inimesi, kes on sellest tõesti ka aru saanud, aga paradoksaalsel viisil meeldib seda deklareerida suurimatel Rate’i-fännidel. Ent on ka neid, kes ühtegi halba sõna kobisemata Rate’ile truuks on jäänud.
Millisel tasandil Rate’is suhelda, edevust demonstreerida ning end teostada, jäägu igaühe enese otsustada. Inimeseks on võimalik jääda ka juhul, kui Rate tõesti kellegi jaoks elu on.
Vestlusringis osalenud poisid ja tüdrukud, tänu teile!
Kirjutaja
Mari Rauba
toimetus@virumaateataja.ee