Tähemuusiku-astronoomi permanentsed jõulud

Foto: Tairo Lutter

Tähemuusik ja harrastusastronoom Urmas Sisask, kes on loonud universumi klaviatuuri ja suudab anda kuus kontserti päevas, teab: tema osaks on vahendajaroll ning elu aluseks armastus.

Urmas Sisask asetab meteoriiditükid Jäneda muusikatähetorni-planetaariumi lauale ja seab ruumi kontserdiks valmis. Seintel universumi klaviatuur ja kosmos-kosmos-kosmos. Pea kohal tähistaevas. Kärbsed, kes mõnikord moodustavad kosmilisi objekte, on talveunes. Heliloojal tuleb nendeta läbi ajada.

Horoskoopidest tähemuusik lugu ei pea. Tema taevalaotus ei sisalda 12, vaid 88 konstellatsiooni, “mille kaudu õpime tundma Jumalat ja tema loomingut”.

Sel õhtul annab Sisask oma 1240. tähemuusika kontserdi. 13. hooajaks on tähemuusikat kuulanud üle 40 000 inimese, näitab heliloojale statistiline analüüs. Kõige pinevam päev sisaldas kuut kontserti. “Hommikul kell kaheksa hakkad pihta ja öösel kell kaks on lõpetatud,” naerab Sisask. Ja lisab, et nii on võimalik vaid seetõttu, et ta ei tee konveieritööd.

“Kui kolmandat kontserti mängid sama kava, tekib tsemendiviskamise tunne. Seetõttu ma alati varieerin – mängin “Põhjataevast”, “Lõunataevast”, lastele on oma valik, ainult “Kassiopeia” on nagu aamen kirikus,” selgitab ta. “Mind aitab ka minu tütar Tiiu Sisask, kes õpib muusikaakadeemias klaverit.” Lisaks rituaalid, milleks heliloojal on käepärast šamaanitrumm ja mõni eksootiline instrument.

Teatraliseeritud taevalaotus

Urmas Sisaski ellu tulid tähed ja muusika paralleelselt. Kehras muusikakooli toakaaslase kapist leitud astronoomiaõpik tekitas 11aastases poisis meeletut huvi. “Kui poisid koju tulid, ei andnud nad mulle kolamise eest õpikuga vastu pead, vaid hakkasid tähtedest rääkima. Ma armusin tähtedesse tollel külmal oktoobrikuu õhtul nii ära, et pole sellest siiamaani lahti saanud,” räägib Sisask.

Poiss hakkas ise taevasse tähtkujusid välja mõtlema. “Teatraliseerisin taevalaotuse. Iga väiksemgi kombinatsioon oli minu jaoks tähtkuju,” meenutab helilooja. Astronoom Peep Kalv ei jätnud huvilist Tallinna tähetorni raudukse taha. “Käisin seal 27 aastat kuni tema surmani. Sealt sain kogu tähetarkuse, paberiteta astronoomihariduse ja harrastusastronoomi tiitli,” sõnab Sisask.

Smena fotoaparaadist ja prilliklaasidest konstrueeris Urmas Sisask oma esimese teleskoobi ja käis muusikakooli katusel tähti vaatlemas.

Klarnetiga mängis ta jäähokit ja suunati klaveri juurde. “Kasupapa Karlovitš, Siiri isa”, arvas, et poiss peaks päris klaveri saama, ning leitigi 300 rubla eest klaver, “mille sarnane on veel ainult Mart Saare majamuuseumis”.

Klaver jäi ööseks õue, sest toas oli remont. “Ilm oli soe, taevas selge. Otsustasin õues musitseerida. Musitseerisin ja vaatasin tähti. Mulle naeratas Kassiopeia. Nii sündis esimene muusikatükk tsüklisse “Tähistaevas” nimetusega “Kassiopeia”. See ongi minu Nokia. Ehk lugu, mida olen siin tähetornis 1239 korda mänginud,” jutustab Urmas Sisask. 14aastase noorukina loodud heliteos, pala, milles leidsid teineteist Urmas Sisask ja tähistaevas, on kontsertides tänaseni paigas kui Põhjanael.

Tähtedest ära valitud

“Sealt edasi hakkasid teised taevatähed ka juba tahtma, et ma neile midagi kirjutaksin. Tollest õhtust tundsin, et tähed on mu ära valinud, ja otsustasin tähtede ja muusika ühendamise kasuks.”

Ühendamine ei läinud libedalt, räägib legend. Nimelt saatis kasupapa poissi bussi peale ilusa tähise laotuse all ning sõnas 50 meetrit enne bussipeatust, et kui ikka vahid sinna taeva poole, siis võtame su muusikakoolist ära ja paneme reaalkooli füüsikat õppima, et saaksid paberitega astronoomiks.

“Mina olin selline hull, kes tahtis juba Tšaikovski esimest klaverikontserti mängida. Mõtlesin, et ei saa kummastki loobuda. Aga paps ütles, et siin on kaks teed bussipeatusse: olgu muusika kruusatee ja metsavahetee tähtede tee. Et mõtle natuke ja vali, sest kahte teed korraga käia ei saa. Vaatasin tähti. Tähed hoidsid mind kiivalt enda poole. Aga muusika selle ostetud klaveriga hoidis enda poole,” pajatab universumi helilooja.

Urmas Sisask otsustas minna kahe tee vahelt. “Kõigepealt kukkusin plärtsti muda sisse, siis tulid takjad, tõmbasin jalad ja püksid okastraadiga katki, aga läksin sirge seljaga eesmärgi poole, milleks oli bussipeatus. Pärast ema parandas neid riideid, aga papale ütlesin, et sain ikka mõlemat teed käidud, midagi teha ei ole.” Järgnesid laudadest ehitatud tähetorn ja esimene, tõeline neljameetrine teleskoop.

Muusikaakadeemia kompositsiooni eriala lõpetanud, abielusadamasse jõudnud ja isakssaamise ootel Urmas Sisaski korterimure tõi noore mehe Jänedale kultuurimaja kunstiliseks juhiks. Jänedal kujunes Sisask kooride ees praktika käigus dirigendiks, kel olnud au laulupeokoori juhatada.

Jäneda lossi torni saabus teleskoop 1986. aastal ja tornist sai helilooja inspiratsiooni- ja vaatlusplats. 1990. aastatel tuli idee luua sinna maailmas ainulaadne muusikatähetorn, mille lint lõigati läbi 1994. aasta 20. juulil kell 22.32, kui Shoemaker-Levy komeet põrkas kokku Jupiteriga. “Korraldasime siin heas mõttes antiplahvatuse,” tähendab astromuusik. Kõlas esimene kontsert.

Tähenurgake kohalikus muuseumis paisus ja 1996 tekkis uus hullumeelne idee, mille sünnitasid Sisaskis Stockholmi pilapoest leitud fluorestseerivad taevatähed. Need ostis ta viimseni ära ja kleepis kahe nädalaga üles taevalaotuse.

Helilooja sõnul kulus selleks 20 tuubi kummiliimi, 24 purki long drink’i, liiter Johnny Walkerit ja fooliumi. Kultuurkapitali abirahaga sai 16. mail 1996 valmis ainulaadne planetaarium, kus kogu taevakumm pidi mahtuma neljakandilisse ruumi.

“Selleks olid mul omad valemid. Johnny Walker näitas ära Greenwichi nulli ehk taevameridiaani, rätsepamõõdulindiga tõmbasin ruumi 24 võrdseks osaks, et saaks koordinaadid kätte. Taevaekvaatori aitasid koolipoisid teha kanalisatsioonitorust ja long drink’i purke vaadates tegin sektor sektori haaval selle töö valmis. Põhjanael üles keskele ja sealt hakkas asi peale,” jutustab Sisask Jäneda muusikatähetorni-planetaariumi sünniloo.

Universumi imeline kõla

Üks Urmas Sisaski imelistest ideedest on universumi klaviatuur.

“Tulin ükskord väga krõbedal külmal talveööl 1987. aastal seitse kilomeetrit jala ja hakkasin mõtisklema. Kui Pythagoras on rääkinud universumi muusikast planeetidega seoses, siis mina mõtlesin, et kui planeedid käivad ümber Päikese ja tähed ümber teineteise, siis nad peavad helisema nagu pillikeeled,” jutustab Sisask. “Teadsin muusikateooriast, et esimese oktavi la on 440 hertsi ja oktav madalamalt kõlav heli on täpselt poole väiksema võnkesagedusega. Kui Jäneda hakkas kaugelt paistma, leidsin, et nii saame tähtede juurde välja. Mõtlesin välja valemi logaritmsüsteemis, millega sain universumi klaviatuuri püsti panna.”

Tuli välja, et planeedid annavad väga kauni Jaapani helilaadi. “Sain teada, et meie Päike ja tähistaevas heliseb in re, sest ta käib ümber Linnutee tuuma perioodiga 246 miljonit aastat ... Aga nüüd läheb loenguks. Ütleme lühidalt, et kes asja vastu sügavuti huvi tunneb, saab sellest lugeda märtsikuu Horisondist 1998,” jätab Sisask muist asju huvilise enda uurida ja nimetab, et see avastus kujundas tugevasti tema muusika helikeelt. “Olen kasutanud kahte meetodit: visuaalne vaatlemine ja teine on teoreetiline, teaduslik lähenemine,” resümeerib helilooja.

Armastuse kosmiline jõud

Inimene on universumi mikro- ja makrokosmoses “üks huvitav mollusk” suures gravitatsioonis ja “meeletu elevant” mikrogravitatsioonis, arvab mees, kes on “natuke rehkendanud ka keemiliste elementide muusikat”, kus kõige kaunima heli annab vesinik.

“Mul on ainult vahendajaroll. Kõik on tegelikult kosmoses olemas,” on Sisask veendunud. “Minu asi on nagu legoklotsidega mängides kokku sobitada teosed. Kui hakkasin teoreetilist muusikat tegema, kasutasin sakraalseid tekste. Katoliiklus, luterlus ja budism on mul läbi käidud. Küsitakse ikka, kas ma olen usklik. See on hea küsimus ...” Naerab.

Kuidas sobitub sakraalsus universumisse? “Gloria in excelsis Deo ...” sõnab Sisask. “Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal. Meid on ülevaltpoolt loodud. See tuleb tähistaevast välja. See on selline huvitav sakraalsus, et keegi pidi selle maailma välja mõtlema. Et üldse elu tekkida saaks. Et oleks olemas mõistusega olend – inimene. See on omamoodi haruldus universumis. Siit ka selles mõttes sakraalsus, et peame seda supernoova plahvatust natuke kiitma ka, mis meid loonud on.”

Tänu Einsteini relatiivsusele ei näe me sugugi olevikku, vaid hoopis nii kauget minevikku, meenutab Sisask. Sestap ei saa praegu veel kindlaks määrata, “missugused Virumaa Teatajad ilmuvad teistel galaktikatel või kas ja mis pulli seal üldse tehakse”. “Ei saagi teada, kuni pole kummutatud valem E=mc²,” kinnitab ta.

Teispoolsust Sisaski arvates pole. On samapoolsuse teine vorm. “Surma minu jaoks olemas ei ole. On demateeria, kust on võimalik tagasi tulla või minna teistesse tähesüsteemidesse. See on hoomamatu, kuid kuidagi olemas. Ka tähtedel on hing ja elu. Kõik see, mis üleval taevas on, ongi see poolsus, kus toimub evolutsioon ja areng, elu. Inimelu on üks eluvormidest. Teispoolsus on asja teine vorm,” sõnastab tähemuusik kogemuseelse arvamuse.

“Universumi evolutsioonis supernoova plahvatustes tähtede uuestisünd on täiesti olemas. Miks ei peaks seda olema ka inimesel ja üldse kogu eluvormidel? Ühe tähe evolutsioon sõltub sellest, kui mitu Päikese massi tal on. Kas ta plahvatab laiali, tõmbub jälle kokku ja hakkab uus täht arenema. Mõned plahvatavad ja neist saavad neutrontähed, isegi mustad augud aurustuvad lõpuks ära kuskil kümme astmes 90 aasta pärast. Jumala jaoks on see kaduvväike,” mõtiskleb astromuusik.

“Minu Jumal on universumi looja,” sõnab ta. “Siin võib lõpmatult filosofeerida. Niikaua filosofeerime, kui me kindlalt midagi ei tea. Kuid ka hoomamatu on olemas.” Universumi asju on muusik arutanud akadeemik Ene Ergmaga.

Mehele, kes vaatab kaugele tähtede taha ja sügavale muusika sisse, on elus kõige olulisem üks – armastus.

“Armastus on punkt üks. Tänu armastusele ongi loodud elu. Ilma armastuseta ei ole elu olemas. Et taevatähed käivad ümber teineteise, planeedid käivad ümber Päikese, see on gravitatsiooniline, fundamentaalne ja ka energeetiliselt väga tugev vorm,” on Urmas Sisask veendunud.

“See on väga olulisel kohal olnud ka minu töödes ja tegemistes. Muusikatähetornis räägitakse ainult armastusest. Vihkamine kuulub ainult planeedile Maa. Ja seda on ka ainult inimeste hulgas. Kosmoses pole olemas niisugust asja nagu vihkamine. Seda asja ma siin juurutan aasta ringi. Sest jõulutäht Kapella särab meie valgete ööde põhjataeva rüpes ka suvel,” räägib Sisask kirgliku veendumusega igikestvast jõulust. Headusest. Armastusest. Ja verivorstid maitsevad talle sõltumata aastaajast.