Jaamakorraldaja vastutusrikas töö paneb närvid proovile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vera Povaljajeva peab igal hommikul tööle minnes oma päeva algusest lõpuni planeerima, isegi väikseimad pausid võivad muret tekitada.
Vera Povaljajeva peab igal hommikul tööle minnes oma päeva algusest lõpuni planeerima, isegi väikseimad pausid võivad muret tekitada. Foto: Tairo Lutter

Sellel aastal möödub Tapa jaama vanemjaamakorraldajal Vera Povaljajeval 30 aastat päevast, mil ta raudteele tööle tuli.

“Lõpetasin raudteetehnikumi 1977. aastal, seejärel töötasin Kadrina jaamakorraldajana. Tapal olen varsti juba 15 aastat töötanud,” meenutas Vera Povaljajeva, kes peab oma ametit äärmiselt keeruliseks, kuid tähtsaks ja vajalikuks.

Raudteega kaasnevad alati kõrgendatud ohutusnõuded.

Raudtee ise on nagu üks pidev juhend, millest keegi ei tohi üle astuda. Juhtnöörid algavad juba sellest, kuidas tööle minna - kuidas ja kus raudteed ületada. Iga kolme aasta tagant tuleb meil oma teadmisi eksamil tõestada. Nii et võin kinnitada, et see on väga raske ja vastutusrikas amet. Minu kui jaamakorraldaja käsutuses on rongikoostaja, operaator ning kaudselt ka kõik teised isikud, kes raudteeliiklusega seotud.

Milles teie töö seisneb?

Jaamakorraldaja esimene, tähtsaim ülesanne on rongiliikluse korraldamine. Kuid selle kõrval ei tohi unustada liiklusohutust ega teisi töötajaid – ka need valdkonnad on minu vastutusalas. Tapa jaam on Eestis suurim, meil on kolm suunda – Tallinn, Tartu ja Narva - ning tagada siin normaalne liikumine on äärmiselt keeruline töö. Hommikul tööle tulles tuleb oma päev algusest lõpuni planeerida, kardan isegi ette kujutada, mis kõik võib juhtuda, kui see jääb tegemata.

Isegi nii väike vahe nagu puhkus paneb muretsema, mis mind töökohal ootab. Helistan töökaaslastele, tuletan endale meelde, kuidas tööpäeva planeerida.

Aga isegi siis, kui enda teada on kõik õigesti tehtud, võib järsku midagi viltu minna.

Seda küll, meil on olnud juhtumeid, et valgusfoor ei tööta, et rongid peatuvad vales kohas. Aga eks aastad on mind õpetanud, et ka siis, kui midagi halvasti läheb, ei tohi paanikasse sattuda. Kui ollakse tööl, tuleb kõik muu kaheteistkümneks tunniks (nii kaua kestab vahetus – toim) unustada. Kui kodus on probleeme, kui keegi on tuju ära rikkunud, tuleb see töökohale tulles peast heita. Kui olla närviline, muutuvad ümbritsevad inimesedki selliseks, kui aga võtta kõike rahulikult, läheb tööpäev sujuvalt ja probleemideta.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mida lõbusat võib teie töös juhtuda.

Ega siit Tapalt ei suuda ma tõesti midagi lõbusat või naljakat meenutada. Küll aga on mul üks väga armas mälestus seotud Kadrinaga.

Tapa on suur jaam ning siinne jaamakorraldaja ronge vastu ei võta, Kadrinas töötades aga pidin ma seda tegema.

Meil oli seal ristumiskoht. Ühelt poolt tuli Moskva rong, teiselt kaubarong. Kaubarong hakkas juba sõitma, ka Moskva rongi teel oli roheline tuli, kuid järsku märkasin ma pesakonda pardipoegi, kes raudteed ületasid. Ega mul valikut polnud – tuli Moskva rong peatada, et neile väikestele lindudele teed anda. Siin Tapal istume puldi ees ning vahel ei tea sedagi, missugune ilm väljas on – kas sajab lund või vihma.

Virumaa Teataja võtab neljapäeviti juttu teha mitmesugustest austusväärsetest ametitest ja nende pidajatest.

• Seekord saab sõna Tapa jaama vanemjaamakorraldaja Vera Povaljajeva.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles