Kultuur: Inimhääl harjutab lennukunsti

Vokaalpedagoog ehk hääleõpetaja Leelo Talvik kuulab hoolega harjutajate häält ja näitab, kuidas peab pillis ehk inimeses liikuma hääl. Foto: Tairo Lutter

Kuidas saab hääl laulu sisse? Mentor Leelo Talvik juhatab, kuidas kasvatada väikest ja meelitada ära läinud häält, kuidas otsida nina, teha kirveharjutust ja mängida õhuga.

Kui leekivpäine ja rõõmsat tarmukust kiirgav Leelo Talvik Rakvere rahvamaja kooriklassi astub, läheb Lääne-Viru maakonna dirigentidel ja muusikaõpetajatel nägu iseenesest naerule.

“Kuidas uus aasta tuli? Mürtsuga? Teil oli siin vägev ilutulestik!” pärib Talvik ja lisab, et tema uus aasta tuli vaikselt-vaikselt metsa sees.

“Olete valmis?” küsib ta ja saab vastuseks noogutuse. Algab teist aastat kestva mentorkoolituse järjekordne õppetund. Õppijaid, kes tahavad häält ulatavamaks ja hingamist pikemaks seada, on seekord tosinkond.

Otsime nina üles

“Nendega on pusimist kõvasti,” lubab õpetaja kaasatoodud harjutuslehtedele viidates. Ja soovitab harjutusi teha alati, kui on hetk vaba aega ja tahtmine laulda.

Aga mitte sellest ei alga hääle laulu sisse panemine ehk inimese kui pilli häälestamine.

Esmalt läheb võimlemiseks. Dirigendid ringutavad, sirutavad, painutavad, ringitavad. “Siruta sõrmeotstest!” näitab Leelo Talvik täpselt ette. Küljed lahti, pea ja kukal vabaks.

“Nüüd kirjutame ninaga trükitähtedes “head uut aastat” ja mitu hüüumärki lõppu,” kõlab järgmine ülesanne. Põlved, päkad, sõrmed. Lõpuks kõrvad pihku ja siis hingamisharjutuste juurde.

“Õhh” harjutuseks ja “tõhh” lõdvestuseks. “Viska lõuga,” õpetab Talvik. “Kõhh” nagu neli kassi ja kirveharjutuse “hhh” ehk käed üles ja õhk löögiga välja. Rida naks-nakse - harjutusi metronoomiga, kummardusi ja kükke. “Uh-uh-uh-uh” lõdvestuseks. Kolmveerand tundi on võimeldes läinud nagu niuhti.

“Istume ilusti pingiääre peale ja otsime oma nina üles,” kõlab järgmine õpetus. “Tõmbad sinnamaale, et keha hakkab helisema” ja “läheme lihtsalt piki ninakäiku”. Kõige selle juures peab kogu aeg mõnus olema.

“Mõtlen nooti, pill on lahti juba. Vaadake, et te kuskil ei kolksu,” juhatab Talvik leebelt. Ja õpilased teevad “urrr”. Ja “ptrrr” – justkui peataksid hobust. Aga nii meloodiliselt, et mõni suksu hakkaks selle peale pigem kepsu lööma.

Kel hääl ära, saab teada, et “e” aitab hääle välja ja vaikselt kõnelda võib, aga sosistamine on rangelt keelatud. Häälepaelte tõhusat lõdvestusharjutust, mis nõuab isemoodi keelenäitamist, soovitab õpetaja teha alati, kui paelad pinges, kas või lihtsalt juuresolijaile selga pöörates, et asjassepühendamatud ei ehmataks või seda valesti ei tõlgendaks.

Viisi peab igaüks

Vahepausi ajal selgitab Leelo Talvik võhikule, et ka laulu õppinud inimeste hääl vajab aeg-ajalt põhjalikumat tööd ehk seadmist ning tegelikult on viisipidamatuid inimesi väga vähe, mittelaulmise põhjused peituvad sageli hoopis mujal kui kõrvas või hääles.

“Mõte on selles, et inimeses on olemas kõnepill ja laulupill. Sellega, millega ma räägin, laulda ei saa,” selgitab Talvik. Lühidalt: lauldes tuleb lasta

kõri alla, kasutada ära tühjad ruumid - põsekoopad, ninakoopad, et häälepaelu pingutamata saada laul kõlama. “See

on omaette kunst,” naerab Talvik. Ja seda õpitaksegi. Lõputult. Uut avastades, vana korrates.

Mõnel inimesel on hea looduslik pill, teisel on pinged kõris, et stress ja muremõtted kogunevad kuklasse ja annavad kohe hääles tunda. “Hääleharjutused on sellest vaid üks osa. Kõige raskem on lasta end vabaks, lausa uskumatult raske,” märgib hääleõpetaja. “Öeldaksegi, et inimestel, kes laulavad, on tervis parem. Sellel on lisaks emotsionaalsusele teinegi põhjendus: igale häälikule vastab mingi organ – seega on laulmine väga tervistav nähe.”

Harjutused, mida teevad lauljad, sobivad hästi ka mittelauljatele. “Ja üldse – inimestel, kes arvavad, et nad ei pea viisi, on see pigem lapsepõlvest sisse jäänud hirm. Ajast, kui ta veel ei osanud kasutada oma häält. See pole enamasti üldse kõrvas kinni,” kinnitab Talvik.

“Ma teen tihti tööd inimestega, kes on terve elu arvanud, et nad ei oska laulda. Nad on jäetud kunagi koorist välja, et nad ei pea viisi. Praegu on mul paar poissi Viljandist lavakunstikateedrist, kes alguses ei pidanud viisi ja tundus, et tõesti ei oska. Praegu teeb üks poiss tõsist rõõmu – tal on ilus ja suur hääl, ta on järsku saanud aru, et asi pole kõrvas, vaid ta lihtsalt ei osanud oma häält kasutada. See on nii kihvt ja kõigile suureks üllatuseks. Ja ka teine poiss on tublisti edasi läinud. Siis tekib enesekindlus ja eneseusaldus. Hääl on ju näitlejale eriti oluline,” jutustab Talvik loo elust enesest.

Räägib kohtunikust, kelle hääl ei pidanud pikkadele kõnedele vastu, kes sai hääleseadest abi ja käib nüüd tundides lihtsalt rõõmust. “Vahel inimesed ei oskagi hääleseadest abi otsida, küsivad apteegist kurgutablette, aga need ei aita. Ja arst ka ei oska aidata, sest kurk ja häälepaelad on korras,” sõnab Talvik. Ja lisab, et erialasid, kes vajaksid hääleseadet, on palju. Õpetajatöö ja muud suhtlemisrohked ametid vajaksid esmajoones, et hääl ei oleks pingutatud, vaid kannaks. “Muidu õhtuks hääl lausa valutab,” tähendab ta.

Leelo Talvik mainib, et temalgi – lauljal - tekkisid teatrist lahkudes esialgu kõneldes hääleprobleemid, sest oli kõnepoolt seni vähem kasutanud. Ta räägibki vaikselt, et pilli mitte liigselt kulutada ja häälepaelu hoida.

“Nad on hästi tublid ja usinad,” kiidab Leelo Talvik virulasi, kes käivad teist aastat häält koolitamas. “Kui kuulata, ei saagi aru, mis eas on lauljad – hääl on kõigil noor, kulumist pole kuulda.”

Ahv istub sohval

Kohvipaus läbi, lähevad harjutused edasi. “Igas täishäälikus on nasaal, mäletate,” meenutab õpetaja, kui käiakse läbi kõik vokaalid. “Keeles ei tohi pinget olla.”

“Mii-joo-mii”, “ha-ho-hu” kerivad harjutused. “Hakkame harjutama, et tulen ühe õhuga välja. Mängi õhuga! Kaifime ilusat häält! Uh, lendab see hääl minust välja,” innustab Leelo Talvik. Ja hääled kõlavad aina paremini.

Päeva lõppu jäävad julgemate õppijate harjutused kaaslastele: “kriimu näoga Triinu istus trepi taga kraavis”, “ahv istus kohvikus sohva peal” ja “eesel kepsutab teel”.

Hääl muudkui sirutab tiibu ja lendab uutesse dimensioonidesse.