Eesti - kümnete koonduslaagrite maa

Sellistel tuleriitadel põletati Klooga surmalaagris tuhandeid juute. 19. septembril 1944 hävitati seal ühe päeva jooksul 2000 inimest. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Teise maailmasõja ajal Eesti koonduslaagrites vaevelnud juudid ei unusta seda etappi oma elust mitte kunagi. Kõige kohutavam laager oli Kloogal, kuid ka Virumaal oli hulk koonduslaagreid.

“Liikusime jalgsi Kiviõli suunas. Eestlastest valvurid ladusid asju vankrile ja rakendasid meid sinna ette,” meenutab kuuekümne aasta taguseid üleelamisi Iisraeli mees Benjamin Anolik.

Tema oli üks Heinrich Himmleri 21. juuni 1943 korralduse - asutada sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks laagrid Eestis ja Riias ning transportida sinna juute “Ostlandi” getodest - ohvreist. Selle alusel loodi 1943. a septembris Vaivara koonduslaager, millel oli ligi paarkümmend välilaagrit, põhiliselt Virumaal, kuid samuti Kloogal.

Sadu kilomeetreid piina

Benjamin Anolik jätkab Kiviõli-teekonna meenutamist: “Oli talv, ümberringi lumi. Sada kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse põdemist olin veel nõrk. Teadsin, et mahajääjad lastakse maha, kuid edasi minna ei jõudnud. Minu vend Nissan kandis mind viimased kilomeetrid kätel.”

Vilniuse juut Anolik käis läbi kuuest Eesti koonduslaagrist, ta oli üks väheseid, kes jäi ellu Klooga veresaunas.

Kuid kõik algas Vaivaras, mis oli vaevateekonna esimene peatus Eestis. “Meid laaditi maha Vaivaras,” meenutab Anolik. “Silmasin tuttavaid inimesi, kes olid varem Vilniuse getost ära viidud. Meid kästi asjad ära anda. Kes käsku ei täitnud, lasti maha.”

Vaivara oli laialipaigutamise ja edasisaatmise laager, seal asus komandantuuri staap. Ajaloolase Riho Västriku andmeil olid Eestis tõenäoliselt järgmised välilaagrid: Auvere, Aseri, Ilinurme (kas Ilistvere Venevere vallas või Illuka samanimelises vallas), Ereda (koos osakonnaga Kohtlas), Goldfields (Kohtla põlevkiviõli tehas), Hungerburg (Narva-Jõesuu), Vaivara (kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast bensiinivabriku lähedal), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi, Narva, Sonda, Soski (Vasknarva vallas), Putki (Virumaal Kose vallas), Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga, Kukruse, Saka. Kõigis laagrites rakendati sunni- ja orjatööd, mõned neist muutusid totaalseks hävituslaagriks.

Peagi viidigi Anolik Vaivarast Viivikonna laagrisse, kus komandant oli sakslane, enamik valvureist aga eestlased. Järgmine peatuspaik oli Auvere. “Nälgisime pidevalt. Elu lõpuni ei unusta neid päevi, mil mõte keerles kogu aeg kahe asja ümber: mis on saanud vanematest ja kust hankida tükk leiba.”

Kohutavaim laagreist oli Klooga. Venelased tungisid peale, natsid hakkasid laagrit hävitama. Saabus 19. september 1944. Kõik enam kui 2000 vangi käsutati laagri väljakule. Nad jagati 50 inimesest koosnevatesse rühmadesse. “Umbes kolmsada inimest viidi väravast välja, märkasin neid tassimas õlal palki. Üks neist püüdis põgeneda, ta lasti sealsamas maha.”

Vangide seas kasvas ärevus. Seda momenti kasutasid Anolik ja veel mõniteist vangi, kel õnnestus põgeneda ja peita end baraki viimasele korrusele. Hakkasid kostma lasud, mis kestsid kaua. Siis saabus vaikus.

“Nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Hoones ja õues oli palju laipu. Nägin naise surnukeha, laps kätel,” meenutab Anolik.

Klooga sai ise ja tegi ka Eesti kurikuulsaks. Siiski ei jõudnud natsid jälgi hävitada ja fotod poolpõlenud inimriitadest jõudsid maailma ajakirjandusse. Natsid sundisid vange tassima lõkkeplatsile puid, käskisid heita nendele pikali ja tulistasid igaüht. Laipadele laoti uuesti halud, millel tapeti uus rida vange - kiht kihi järel, neli korda. Riidad süüdati bensiiniga. Osa ohvreist põles elusalt, nagu tegi kindlaks arstlik komisjon.

“Ma pääsesin Kloogalt vabana, kuid orvuna. Mälestustest ei vabane ma kunagi, Klooga on alati minuga,” teeb Benjamin Anolik kokkuvõtte sündmustest, mis muutsid tema elu igaveseks.

Raasiku lõpppeatus

Arnotška Meisnerova oli üks 1500 juudist, kelle gestaapo pani vagunisse Terezini koonduslaagris. 5. septembril saabus ešelon Raasiku jaama. “Meid koheldi väga toorelt. Kõik saabunud jaotati kahte gruppi. Minu vanemad sattusid teise gruppi, meid viidi laagrisse.

Kui kohale jõudsime, nägime 4-5 barakki, mis olid ümbritsetud okastraadiga - see oligi Jägala laager. Oma vanemaid ei näinud me enam kunagi.”

Ei saanudki näha, sest vanemad sõidutati otse Raasiku jaamast Kalevi-Liivale. Jaamas ootasid sinised autobussid, mis vedasid sadu inimesi, lapsi ja vanu Kalevi-Liivale, kus nad samal päeval tapeti.

Jägala töölaager pandi käima 1942. aastal, seda juhtis eestlane Aleksander Laak, kes hiljem edutati Tallinna keskvangla ülemaks.

Siiski on Meisneroval Eestist ka midagi head meenutada: “Meid aitasid paljud eesti töölised. Nad suhtusid meisse kui oma lähedastesse ja headesse sõpradesse. Oma eluga riskides andsid nad kurnatud vangidele salaja toiduaineid. Üks neist oli Elmar Preimut.”

Marketa Mašova elas peale Jägala laagri üle Kohtla-Nõmme (Goldfields), Vinni ja Ereda laagri ning tegi läbi kannatused Kostivere riigimõisas.

Jägala laagris kohtas Mašova sõimlevaid, mõnitavaid valvureid. Lisaks kehalistele piinadele ähvardasid Laak ja Gerrets iga päev surmaga. Eesmärgiks oli inimesi ka vaimselt maha murda.

Emmy Žampachova, nagu teistegi tuhandete ainsaks kuriteoks oli sündimine juudina.

“Kui väljusime perroonile, lahutas Gerrets mind emast. Ema pandi sinisesse bussi ja viidi sellega ära. Alles aastakümneid hiljem sain teada, et ema hukati Kalevi-Liival.” Emmy viidi laagrisse.

“Meil kästi lahti riietuda, hinnalised esemed võeti ära.” Kartser, üle jõu käiv töö, peks, alandused, ähvardused. “Töötasin paar nädalat pagasilaos, siis saadeti mind Kostivere mõisa. Seal töötasime põllul, piitsa all.”

Kui mõisas said tööd tehtud, toimetati naised Tallinna keskvanglasse. “Seal oli samuti väga julm režiim. Käisin läbi kaheteistkümnest koonduslaagrist, kuid nii julmi inimesi kui Laak ja Gerrets ma mujal ei kohanud. Gerrets oli rafineeritud sadist. Nad äratasid meis õudust.”

Jarmila Adamova oli üks neist umbes tosinast inimesest, kes 1500st suutis ellu jääda. “Inimestes püüti hävitada kõik inimlik. Üle jõu käiv töö, lõputu alandus. Sain tuttavaks ühe naisega, kes elas Jägala laagri lähedal. Ta andis meile salaja toitu,” meenutab ta.

Holokaust Eestis

* 1942. a jaanuaris võttis natsi-Saksamaa kursi kõigi 11 miljoni Euroopa juudi hävitamisele, tappa õnnestus “vaid” 6 miljonit.

* Sõja algul elas Eestis ligi 4500 juuti, neist põgenes Venemaale 3500, kellest enamik jäi ellu. Siia jäänud juutidest elas holokausti üle vähem kui tosin Eesti juuti.

* Eestisse küüditati tuhandeid juute Euroopast, kellest suurem osa tapeti. Ligi 3000 juuti lasti maha Kalevi-Liival.

* Inimeste massilise hävitamise kohtadeks Eestis said Kalevi-Liiva, Klooga, Tartu, Lavassaare, Järvakandi, Vaste, Rakvere, Viljandi, Murru, Klooga, Narva koonduslaagrid ning Tallinna, Tartu, Võru, Harku, Pärnu, Petseri, Haapsalu, Valga, Kuressaare vanglad.

* Eestis oli üle 20 koonduslaagri, suuremad asusid Narvas, kus hoiti 15 000 - 20 000 vangi, Viljandi lähistel, Kiviõlis, Eredal, Kloogal.

* Virumaa kaevandustes kasutati vange põlevkivi kaevandamisel, seal hukkus 8000 inimest. Paljud vangid hukati koonduslaagrite likvideerimisel vahetult enne sakslaste taandumist.

* Kloogal hävitati ühe päevaga, 1944. a 19. septembril 2000 inimest.

* Eestis tapeti ka ligi tuhat mustlast.

Piret Udikas