Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097833t1hae27.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2508733t1h93a4.jpg)
Talviti kaitseb Eesti metsades elav valgejänes end kiskjate eest lume tooni kasukaga, aga halljänesel tuleb loota vaid kiiretele jalgadele.
Jänes on Eesti metsades tavaline loom, kes on saanud palju rahvapäraseid nimesid, näiteks kikk- ja pikkkõrv ning haavikuemand.
Täiskasvanud jänes on teatavasti üks kiiremaid loomi maailmas, kes suudab joosta 70 kilomeetrit tunnis ja rohkemgi. Ta on samuti hea hüppaja ning teeb joostes teatud kohtades pikki, kuni kolmemeetriseid kõrvalhüppeid - jänesehaake. Seda selleks, et jälitaja kaotaks tema jälje.
Pahatihti seondub jänes rahvapärimuses argusega, pelglikule inimesele öeldakse, et sul on jänes püksis. Jänesehaak aga seevastu tähendab hästi kiiret liikumist ja samal ajal äkiliste pöörete tegemist.
Maiustab koduaedades
Haavikuemandaid elab Eestis kahte liiki: halljänes ja valgejänes. Nad on mõlemad taimtoidulised, kes söövad meelsasti mitmesuguseid rohttaimi (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksi ja -võrseid ning -koort.
Talveperioodil tulevad pikkkõrvad puude ja põõsaste oksi koorima ka kodude juurde, olles seetõttu aednikele tõeliseks nuhtluseks.
Põline Triigi küla elanik Alma Tammus oli kindel, et tema paljaks kooritud tüvega õunapuud Triigi õunaaias pole kellegi teise kui jänese töö. Tõenäoliselt võimaldab pehmem talv neil lumes hõlpsamini liikuda.
Põlvamaal elav Katrin Kase meenutas, et tema lapsepõlvekodus oli igatalvine mure õuna- ja pirnipuid kaitsta. Ümber pandi tõrvapappi ning muud materjali, et loomad maiustama ei pääseks, kuid vahel õnnestus see neil ometi. Kasel oli meeles, et tema isa lubanud isegi püssi võtta ja aeda vahti pidama minna, kuid lubaduseks see jäänudki: kuidas sa selle väleda loomaga ikka võitled, pealegi, päris armas teine.
Valgejänes on väiksem
Halljänes elutseb rohkem põldudel, niitudel ning metsaservas. Valgejänes jällegi metsades ning talvel isegi soodes.
Valgejänes on halljänesest pisut väiksem ja kergem. Tema vahetab ka suvise pruunikashalli või roostepruuni värvusega kasuka valge vastu, halljänes on aga hall aasta läbi. Valgejänese kasukas, eriti kõrvalestadel, on hästi tihe.
Valge värvus tagab loomale lumega kaetud aladel hea maskeeringu. Tänavu vahetasid jänesed oma suvise karva valge vastu novembris esimese lume saabudes, kinnitavad jahimehe ning loodusretke juhi Peeter Hussari vaatlusandmed. Ta on sel talvel lumevärvi valgejäneseid näinud, kuid pikkkõrvade erakliku eluviisi tõttu juhtub seda suhteliselt harva, sest loomake hoidub talveperioodil varjulistesse paikadesse, peites end kiskjatest rebaste, huntide ja kährikute eest. Põline jahimees Kalev Pihlakas rääkis, et kui valgejänes vahetab kasukat, võib ta hästi ära tunda iseloomulike mustade kõrvatippude ja tumepruuni või musta ninaotsa järgi. Kevadine karvavahetus peaks toimuma õige pea, märtsikuu alguses.
Et detsember oli soe ja porine, oli aeg mitme loodusarmastaja hinnangul loomadele tavalisest raskem. Kui valge kasukas harilikult kaitseb, siis porisel pinnal muutis see jänese kiskjatele palju nähtavamaks ja kergelt tabatavaks.
Valgejänes on suurepäraselt kohastunud eluks külmades põhjapoolsetes mäestikupiirkondades, taludes koguni miinus neljakümne kraadini küündivat pakast. Valgejänese käpad on halljänese omadest laiemad ning need hoiavad teda lumepinnal umbes nii nagu laiad suusad inimesi.
Valgejänesest tunduvalt kogukama halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Ka tema karvkate on talvel suvisest kasukast veidi erinev - helehall. Halljänesel on liigikaaslasest pikemad kõrvad ja pikem pealt musta värvi saba. Mõlemad poegivad mitu korda aastas, järeltulijad on kohe nägijad.
Valgejäneste tiinus kestab veidi kauem (50 päeva) ja pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenuna. See suurendab nende ellujäämisvõimalusi külmas ja niiskes keskkonnas.
Emasloom ei valmista ette mingit urgu ning toob otse paljal maapinnal ilmale pojad, kellel on seljas tavapärane karvastik, kes on võimelised kohe nägema ja mõne aja möödudes juba jooksma.
Nii hall- kui ka valgejänest ohustavad suuremad kiskjad - rebased ja ilvesed, kuid samuti röövlinnud, näiteks hiireviud ja kullilised.
Küülik pole jänes
Ehkki küülikut nimetatakse tihti kodujäneseks, on ta hoopis teine loom. Väliselt sarnaneb ta küll jänesega, kuid küülikul on teistsuguse ehitusega magu. Küüliku toidulaud on palju rikkalikum kui jänese oma.
Tuntud zoo- ja bioloog Aleksei Turovski kirjutab raamatus “365 põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest”, et erinevalt jänesest, kelle pojad on kohe nägijad, sünnivad küülikulapsed urus ja pimedatena.
Nii metsikud kui koduküülikud võivad olla tohutult kiired jooksjad, seetõttu kasutati neid vanal ajal jahikoerte võidujooksudel peibutisena. Turovski andmetel on maailmas umbes 30 liiki metsikuid küülikuid ning troopikas leidub selliseidki liike, kes suudavad puu otsa ronida.
Eestis peetakse küülikuid nii liha- kui lemmikloomadena. Küülik toitub heinast, lisatoiduna võib kodusele loomale anda kapsast, porgandit ja värskeid võilillelehti ning kaalikat.
Küülikul on jänestega võrreldes veidi lühemad ümarate otstega kõrvad, samuti kipuvad küülikutel küüned pikaks kasvama. Teine tunnus, mille järgi küülikuid jänestest eristatakse, on hambumus: küülikutel on kaks paari ülemisi lõikehambaid, mis lõikuvad läbi õrna nahaga igemete, jänestel on neid aga vaid üks paar. (VT)