Võsu vana tellisetehase korstna lammutamine tekitab pahameelt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eile oli Võsule lammutatud tellisetehase varemetele kogunenud mitmeid huvilisi, kes omaniku loal kas küttematerjali või telliseid kaasa viisid.

FOTO: Tairo Lutter

Eraomanduses olnud Võsu Jaanioja tellisetehase korstna lammutamine tekitab kohalikes elanikes pahameelt. Ehitusregistrisse kandmata ehitise lammutamist poleks saanud peatada ka vald.

Vihula vallas Võsul asuva Jaanioja tellisetehase korstna hiljutine lammutamine on kohalikud inimesed nukraks teinud. Korstnast mõnesaja meetri kaugusel õdedega suvilat jagava Rakvere gümnaasiumi ajalooõpetaja Heli Kirsi arvates oli tellisetehase korsten omalaadne ajalootähis ja seda ei oleks tohtinud väga kergekäeliselt maha lõhkuda. “Ehk oleks andnud uut hoonestust korstnaga siduda, tavaliselt selliseid ajaloolisi korstnaid maha ei võeta,” rääkis Kirsi.

Vihula vallasekretäri Kristi Tomingase sõnul ei olnud korsten ehitusregistrisse kantud ja seega ei saanud vallavalitsus lammutusluba välja anda. Tema sõnul ei tulnud ka valda ühtegi kirjalikku teatist, et plaanitakse korstna lammutamist.

Sügisel krundi omandanud Artur Antropovi sõnul oli korsten ülevalt lagunenud ja selle säilitamine oleks olnud liiga kallis. Kogu temale kuuluv maatükk on kokku üle 7500 ruutmeetri, mille ta plaanib jaotada kuueks suvilakrundiks.

Valla viga?

Samuti korstna läheduses elav Vihula vallavolikogu liige Leo Luus ei kuulnud enda sõnul korstna lammutamisest enne, kui see juba maas oli. “Viga tehti siis, kui maa müüdi eraomanikule koos korstnaga, ühe katastriüksusena. Ja korsten läks eraomaniku kätesse,” hindas Luus.

Umbes 30 aastat tagasi ehitati sinna krundile teeninduskombinaadi Viru suvila, mis nüüdseks oli lagunenud ja mille krundi müüs vald eraomanikele neli aastat tagasi.

Võsu ajaloost raamatut kirjutava Marianne Heljase sõnul oleks pidanud midagi ette võtma tol ajal, kui vald otsustas suvilaaluse krundi koos korstnaga erastada. Tema sõnul on telliskivitehase PALMS märki kandvad kivid hinnas ja neid müüakse umbes 50 krooni tükk.

Samas nentis Heljas, et korsten oli väga katki ja selle parandamine oleks nõudnud umbes pool miljonit krooni.

Üle viiekümne suve Võsul suvitanud Lennart Savolaineni sõnul oleks Palmse mõisa telliskivitehase korsten pidanud ikkagi muinsuskaitse all olema.

“Väga kuulus firma oli. Purjelaevadega viidi siit Helsingisse, Peterburi, Tallinnasse kive,” kirjeldas Savolainen. Korstnast järele jäänud kivihunnikus on mehe sõnul neidsamu PALMSi märki kandvaid telliseid.

Võsu sümbol

Nii Leo Luus kui ka Lennart Savolainen on seisukohal, et tegu oli Võsu ühe sümboliga.

“Eks kevade poole, kui hooaeg hakkab ja suvitajad kohale jõuavad, tõuseb sellest veelgi pahandust,” arvas Savolainen.

Samuti meenutavad mõlemad Võsu ajalooga kursis olevad mehed, et korstna näol oli tegu meremärgiga.

Lennart Savolaineni sõnul oli see kantud lootsiraamatutesse. “Paekivist ehitis, helehalli värvi, kroon punane. Hästi nähtav merelt. Alt neljakandiline, ülevalt kaheksakandiline. Umbes 50 meetrit kõrge,” meenutas ta raamatus olnud kirjeldust.

Ka Luusi mälestuste kohaselt kasutati korstnat merel asukoha määramiseks. “Enne Teist maailmasõda sai poisikesena kaluritega merel käidud ja peamiseks orientiiriks oligi see korsten,” rääkis ta.

Meremuuseumi kuraatori Tiit Einbergi sõnul on alates 70. aastatest lootsiraamatusse kantavaid meremärke kordi vähendatud ja ajalooliseid kõrgeid hooneid seal praegu enam pole. “Elektroonika on teinud oma töö ja meremärke peilinguks enam eriti ei kasutata,” lisas ta.

    Tagasi üles