Tamsalu raamatukogus said küüditamise aastapäeva eel kokku need vallaelanikud, kelle ellu ja saatusesse jättis oma sünge jälje 1949. aasta märtsiküüditamine.
Tamsalus meenutati karme Siberi-aastaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos oldud aeg polnud pelgalt mälestuste heietamine, vaid kindel kavatsus jäädvustada nende kohutavate sündmuste tunnistajate mälestused ja olla saatusekaaslastele toeks.
Kokkusaamiste mõtte algataja, Tamsalu gümnaasiumi kauaaegne pedagoog Malle Annus (65) oli seitsmene, kui ta koos ema ning kahe-, viie- ja poolteiseaastase vanuse õega Krasnojarski kraisse, Hakassi autonoomsesse oblastisse küüditati.
Ajalugu vajab talletamist
Malle Annus rääkis, et sedapuhku kohtusid Tamsalu represseeritud teist korda. “Esimest korda saime kokku hilissügisel ja siis otsustasime alustada oma mälestuste kirjapanemist ning tegevuse koordineerimist. Esimesed käsikirjalised mälestused on tänaseks talletatud,” rääkis Malle Annus.
Kui Tamsalu muuseum koostas 2001. aastal valla represseeritute nimekirja, oli elus veel 44 inimest. Tänaseks on jäänud neid paarkümmend. Neist kaheksa tulid kokku, et minevikku meenutada ja jäädvustada kirjasõnasse Eesti rahva kannatuste aastaid Siberis.
Oma mälestusi küüditamise aastatest on kirja pannud Anne-Elss Hiiop, Sirje Kalais ja Malle Annus. Sirje Kalais sündis 1954. aastal Siberis küüditatute perekonnas. Savist, lehmasõnnikust, põhust ja lubjast tehtud hütis. Temal oli õnne ellu jääda. Aga Sirje Kalaisi väikevend ja õde neid vintsutusi üle ei elanud.
Sihid tulevikuks
Ürituse külalised olid Tamsalu vallavolikogu esimees Andrus Freienthal ja kohaliku Muuseumisõprade Seltsi liige Karin Poom. Andrus Freienthal hindas eakate inimeste aktiivsust ajaloo talletamisel ja lubas valla poolt neid aidata nende ettevõtmistes.
Karin Poom rääkis, et Tamsalu muuseumis on koht küüditatute mälestuste jaoks ja muuseum jääb huviga ootama käsikirju ning muid materjale nendest Eesti ajaloo süngetest aastatest.
Kohalviibijad otsustasid ühineda Murtud Rukkilille Ühinguga, et laiendada oma tegevust.
Koos vaadati dokumentaalfilmi punavõimu repressioonidest Eestis ja raamatukogus oli võimalik tutvuda näitusega “Läänest itta, idast läände”, kus väljas trükised nõukogude võimu vägivallategudest Eesti rahva kallal.