Tapa vald võtab arvele mitu peremeheta ehitist, mille hulgas on ka kehvast seisust hoolimata pilkupüüdev Lehtse mõisa torn.
Lehtse mõisatorn saab peremehe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta algul Jäneda mõisa haldajaks saanud Tapa vald algatas protsessi, mille eesmärgiks on saada endale ka muinsuskaitse all olevad Lehtse mõisa varemed, mille viimane teadaolev omanik oli Eesti vabariik.
“Keegi ei tunnista ennast selle omanikuks, see ei ole ehitusregistrisse kantud, kuigi Lehtse mõisast alles jäänud torn on arhitektuurimälestis,” rääkis Tapa valla finantsnõunik Alar Teras ja lisas, et omandireformi käigus polnud ükski inimene mõisa tagastamist taotlenud. “Peremeheta ehitise arvelevõtmine on valla jaoks lausa kohustus,” lausus ta.
Alles vaid torn
Lehtse mõisast on alles jäänud vaid torn, mille aastatel 1868-1919 mõisat vallanud vabahärra parun Friedrich Alexander von Hoeningen-Huene lasi ehitada 1884. aastal, siis, kui perekonda sündis poeg. “See oli mitmekorruseline torn, aga nüüd on vahelaed alla kukkunud,” kõneles Lehtse koduloomuuseumi juhataja Jüri Freimann, kes armastas 50 aastat tagasi koolipoisina torni tippu ronida ning sealt avanevat vaadet imetleda.
Tõõrakõrve külavanem Andres Eplik kõneles, et eelmise aasta jaanipäeval mõisavaremete lähedal tehtud tuli peletas minema ka viimased sealsed elanikud – kureperekonna.
“Muinsuskaitsjad on mulle rääkinud, et torn tuleb konserveerida, aga kust raha võtta,” muretses muuseumi juhataja Jüri Freimann.
Alar Teras Tapa vallavalitsusest rääkis, et torn vajab kiiremas korras konserveerimist, muidu see lihtsalt laguneb. “Kuna tegemist on arhitektuurimälestisega, tuleb sinna kaasata ka muinsuskaitse nii vaimsed kui ka rahalised vahendid,” rääkis Alar Teras. “Esialgne konserveerimine ei lähe maksma mitte vähem kui miljon krooni,” arvas Teras.
Jäeti lagunema
Landesveeris võidelnud Friedrich von Hoeningen-Huene jäi mõisast ilma kui Eesti vabariigi vaenlane. Riigistatud mõisaga aga ei osatud esimese vabariigi ajal midagi peale hakata ning härrastemajja pandi elama vaeseid vallakodanikke.
Uued mõisaelanikud ei jäänud sinna kauaks. Aastate möödudes hakkas katus läbi laskma ning inimestele anti muu elamispind ning nii tõmmati kriips peale ka mõisahoonele.
“Seda ei lammutatud ega põletatud, lihtsalt jäeti lagunema,” meenutas 1860. aastatel ehitatud mõisahoone saatust Lehtse koduloomuuseumi juhataja Jüri Freimann. 1934. aastal loodi aktsiaselts, mille tegevus seisnes mõisa ehituskivide müümises. Selle osanikuks oli ka tolleaegne vallavalitsus.
Freimannil on meeles, et 2000. aastal käisid Lehtses Hoeningen-Huene pärijad, kes olevat pidanud läbirääkimisi vallavalitsusega, et mõisatorni koos väikese maatükiga endale saada.
“Nad haldavad mitmemiljonilist fondi, mille raha saab kulutada ainult isade vara restaureerimiseks,” ütles muuseumi juhataja ja lisas, et selle raha abil on suguvõsa korda teinud mitu Läänemaal asuvat mõisat.
Ei tolleaegne Lehtse vallavanem Piret Pihel ega ka Jüri Freimann ei mäleta, miks pärijate taotlus poolehoidu ei leidnud, aga perekonna esindajad pidid lahkuma eitava vastusega.