Tapa raudteejaama hoonet on mitmel korral ümber ehitatud, praeguse kuju sai hoone 1928. aastal.
Kodulugu: Tapa vaksal kaotas klassivahed
15. mai 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1860. aastate lõpus jõudis raudtee ehitamine Eesti aladele. Eestimaa mõisnikud olid huvitatud kubermangu läbivast raudteest, mis neid Peterburi turuga ühendaks.
Sellepärast haaras ka siinne rüütelkond raudtee ehitamise initsiatiivi enda kätte. Idee elluviimiseks loodi Balti Raudtee Selts, mille juhatuse esimeheks valiti Palmse mõisa omanik Aleksander von Pahlen.
IV klassi jaam
416 km pikkuse Paldiski-Tallinna-Gatšina raudtee ehitamist alustati mais 1869. Balti raudtee pidulik avamine oli 24. oktoobril 1870 (uue kalendri järgi 5. novembril). Ehitati ka 19 uut jaamahoonet, sh. Tapa raudteevaksal. 1875. aasta mais alustati Tapa-Tartu harutee (113 km) ehitamist ja esimene rong saabus Tartusse 21. augustil 1876, alaline liiklus avati hiljem, 11. augustil 1877.
Esimene Tapa vaksalihoone oli puidust, fassaadid rikkaliku saelõikelise dekooriga. Raudteejaama ehitati veel puidust veetorn, lahtine reisijateplatvorm ja kõrvalhooneid. Tsaari-Venemaal kehtinud klassifikatsiooni järgi jagati raudteejaamad viide klassi. Esmane Tapa jaam kuulus IV klassi. I ja II klassi kuuluvad vaksalid pidid olema kiviehitised.
Uue hoone ehitus
Tapa kujunemisega Eestimaa oluliseks raudteesõlmeks ja kiiresti kasvavaks raudteelinnaks muudeti raudteejaam II klassi jaamaks.
Esimesele vaksalihoone idatiivale ehitati juurde puidust kahekorruseline osa.Vaksali ümberehitust II klassi nõuete kohaseks alustati 1910. aastate algul, arvatavalt 1912.
Esmalt lammutati puidust vaksalihoone läänepoolne (Tallinna poolne) osa ning ehitati selle asemele ühekorruseline kivihoone, laotud puhta vuugiga punastest tellistest. Hoone nurgad ja peasissepääsu keskrisaliit (eend) tehti jämedalt tahutud paekivist.
Puidust vaksalihoone idatiib asendati tellisehitisega alles Eesti Vabariigi ajal 1928. aastal. Eksterjöör oli ühtne ja stiilne.
Viimasena valminud kahekorruselisse ossa paigutati ametiruumid, mida samal otstarbel kasutati kuni hoones tegevus mõni aeg tagasi lõpetati. 1928. aastal asendati ka puidust veetorn võimsa kahe paagiga tellistorniga.
Ajaleht Vaba Maa (23. juuni 1928) kirjutas artiklis (lühendatud) “Laiaulatuslikud ehitustööd käesoleval aastal. Moodne raudteejaam tunneliga”: “Terve rea suureulatuslisi ehitustöid kavatseb raudteevalitsus ette võta Tapa sõlmpunktis käesoleval aastal. …
Kõige suuremaks ja tähtsamaks tööks tuleb aga lugeda jaamahoone ümberehitamist.
Jaamahoone ehitatakse välimuselt täiesti ümber.
Klassivahed jaamahoones kaotatakse täielikult. Ehitatakse suurem vestibüül, kus rahvas oodata võib.
Vestibüüli paigutatakse ka ajakirjanduse müügikoht ja postiosakond.
Kuna praegu jaamahoonele ligipääs raskendatud, pimedail õhtuil otse hädaohtlik, siis ehitatakse raudtee alt läbi 50 sülla pikkune tunnel, mis ühendaks mõlemaid linna osasid ja avaneks jaamahoone sees.
Ümberehituse ja tunneli teostamisega muutuks Tapa jaam üheks korralikumaks ja moodsama ilmega raudteejaamaks kogu Eestis.
Jaamahoone ümberehitistööd ja tunnel lähevad maksma 45 000 krooni. …
Raudtee ehitustöid Tapal teostab ja juhatab Tapa raudteejaoskonna juhataja raudtee insener Kaal, kelle juhatusel ka ehitus käesoleval aastal lõpule viiakse.”
Mõistusevastane, et on lastud laguneda ja suletud rongi ootavatele inimestele arhitektuuriväärtusega jaamahoone – läbi aegade Tapa linna sümbol, mis enne 1940. aastat traditsiooniliselt oli vabariigi aastapäeval piduehtes.
Harri Allandi