/nginx/o/2013/10/04/2509663t1haaab.jpg)
Porkuni-Sauevälja-Loksa piirkonnas 21. septembril 1944. aastal toimunud verise vennatapulahingu mälestuseks rajatav memoriaal Vistlas võtab juba ilmet.
Miljon krooni maksva memoriaali esimene järk avatakse lahingu 63. aastapäevaks 21. septembril. Kaitseministeerium eraldas memoriaali rajamiseks 350 000 krooni, millele on oodata lisa. Ettevõtmist toetavad samuti Tamsalu vald ja kultuuriministeerium. Memoriaali ehitab Speedline Baltic OÜ.
Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg rääkis, et vennaskalmistu rajamise tingis vajadus matta väärikalt ümber Teises maailmasõjas Porkuni verises vennatapulahingus langenute säilmed.
“Ühishauast välja kaevatud 94 sõjamehest viie nimi on tuvastatud,” ütles vallavanem. Ühtlasi oleks see esimene Eesti riigi rahaga rajatud memoriaal neile, kes langesid saksa mundris sõdides.
Väärikas kujundus
Tamsalu Muuseumisõprade Seltsi esimees Aadu Uudmäe, kes on kogunud muuseumile materjale Porkuni lahingust ja aitab praegu organiseerida memoriaali rajamistöid, ütles, et monumendi kavandis on skulptor Ekke Väli järginud sõjahaudade kolme risti motiivi.
“See motiiv on sõjahaudadel traditsiooniliseks muutunud ja Vistla memoriaal koosneb samuti kolmest paekivi liitplokist,” selgitas Aadu Uudmäe. “Keskmine kiviplokk on tagasiastega. Selle ees paikneb madal kiviplokk, millesse on raiutud vennaskalmistu tähendusega tekstid,” tutvustas Aadu Uudmäe rajatavat memoriaali.
Aadu Uudmäe hinnangul on arhitekt Tiit Kaljundi taotlenud vennaskalmistu lahenduses väärikat ja selget üldkujundust. “Plaani kompositsioonis on kasutatud sümboolset risti kujundit, mille tipus paikneb monumendigrupp,” selgitas Uudmäe kujundust.
Memoriaali vaatelisuse tagavad nimetatud ristikujuline tee, hauakivide korrapärane raster, väärikas monumendigrupp ning valitud valgustus. Planeeritud on 105 hauaplatsi. Hauakivid on suurusega 40 x 40 x 20 sentimeetrit ja nimetud.
Viis nimelist hauakivi paiknevad kesktee monumendipoolsetel kontuuridel. Haljastuseks kasutatakse meeleolu loovaid valgeid kibuvitsapõõsaid, mille marjad saavad lindude talvetoiduks.
Mälestuse jäädvustaja
Sellel, et Porkuni lahingupaik saab väärika memoriaali, on oma eellugu, milles on kaalukas roll teenekal sõjaajaloo uurijal ja kodanikujulgel inimesel Hanno Tammel (67), kelle sünnikodu asus Porkuni lahingu tallermaal.
Hanno Tamm meenutas, et Saksa poolel langenute ühishauad Saueväljal ja Vistla külas olid sõjajärgseil aastail eeskujulikult korras.
“Kuuekümnendail lõhkusid nõukogude võimu esindajad kalmud ja ühishauad võsastusid.
Rahvas aga käis salaja langenud omakseid ja sõjasangareid mälestamas,” teadis Hanno Tamm rääkida.
1986. aastal tegid Eesti diviisi allohvitser sõjaveteran Ülo Tähiste ja Hanno Tamm kindlameelse otsuse tähistada sakslaste poolel langenute ühishauad suurte kividega, millele on rist sisse lõigatud.
1989. aasta kevadel otsustasid Väike-Maarja Muinsuskaitse Selts ja Tamsalu sõjaveteranid korrastada Vistla ja Sauevälja ühishauad.
Hanno Tamm tegi ettepaneku paigutada haudadele kõrged vaskristid.
Ta ise töötas sel ajal Saku Õlletehases ning organiseeris ristide valmistamise vasest torudest, mida tehases kasutati õlle tootmisel.
“Porkuni lahingu 45. aastapäevaks - 21. septembril 1989 - said langenute ühishauad Vistlas ja Saueväljal korda ning vaskristid paika,” meenutas Hanno Tamm.
45 aastat hilinenud leinatseremoonia pidas legendaarne pastor Madis Oviir.
“Ennekuulmatult julge samm leidis kajastamist kohalikus ning loomulikult ka üleliidulises ajakirjanduses,” ütles Hanno Tamm.
Saksa sõjahaudadele püstitatud vaskristid pälvisid vandaalide tähelepanu, sest Eestit okupeeris endiselt võõra riigi armee ja punaideoloogial jagus veel võimsust. 19. mail 1990 saeti maha Sauevälja vaskrist, mis küll kohe taastati.
Sama aasta septembris katse Sauevälja rist õhkida ebaõnnestus, kuid juba 5. detsembril lasid nõukogude armee vandaalid õhku vaskristid nii Porkunis kui ka Kautlas. Uued vaskristid, mis avati taas 9. mail 1992, langesid 1996. aastal vasevaraste saagiks.
Kuid Hanno Tammel jätkus ikka tahet ja sihikindlust. 21. septembril 1999 paigaldas ta hävitatud vaskristide stiili silmas pidades uued puuristid Sauevälja ja Vistla ühishaudadele koos mälestuskividega.
Samal aastal tunnistati kultuuriministri määrusega nr 12 Sauevälja ja Vistla külas asuvad Teises maailmasõjas hukkunute matmispaigad ajaloomälestisteks.